Kassäratuskellast ja muidu kaasaegsest tehnikast

Seda, et tegu oli üsna äratuse-eelsete unenägudega, mõistsin ma magadeski. Korraga hakkasid unenäoinimesed kohutavalt trügima, sulnis ümbrus muutus kitsaks ja ma ärkasingi. Kass oli tulnud voodisse ning sõtkus massööriosavusega mu põiel.

Tegin silmad lahti - väljas oli lubamatult valge. Lülitasin telefoni sisse ning selgus, et öösel sisestatud äratus oli jäänud seivimata ning äratusrežiim reedene (pisut hilisem siis).

Noh, tõesti jõudsime me kõik - Pumpernickel oma hiire ja kommide-vahvlite*, Kõrreke ning Lõvipoiss oma kotikoormate ning mina oma vihikupakiga** õigeks ajaks.

Ning autos rohkete fooride taga oma kohvi rüübates mõtlesin mitmele asjale.

Et tänu kassile läks tänane hommik siiski õnneks, aga näed, moodne tehnika vedas ühe - no isikliku küll, aga ikkagi - vale näpuliigutuse tõttu alt. Vanasti (noh, kui ma laps olin) keerasid kella plärisema ja kuigi oli muidugi võimalus ta kiirelt kinni vajutada, oli plärin siiski vaieldamatu tõsiasi. Hiljem, ma mäletan, oli mingi telefoninumber, kuhu sai helistada, kui oli hästi vastutusrikas ja mittemahamagatav ärkamine - ja sind aeti mõne krooni eest üles. (Tõenäoliselt on muidugi ka praegu selline võimalus).

Ja siis tuli meelde veel Mamma imestus. Kui kunagi tuli jutuks, et eekirjadega on nii, et kui üks täht on aadressis valesti, siis ei lähegi kiri kohale. Üks õige postiljon viib ju ometi kohale kirja "Tartusse, Mammale". Küll tema juba kõiki tunneb. (Mamma imestus oli Arthur Weasly vääriline, kui viimane mugumaailma üle üllatus.)

Siis sai kohv otsa ning jõudsin tööle kah. Tänu Siisile.

*Koogiküpsetuseks oli küll kõik vajalik varutud, kuid olin õhtul lihtsalt liiga väsinud ja eelistasin parandada Miss Marple'i seltsis kontrolltöid.
** parandatud vihikute pakiga!

Pildil kassäratuskell, 2005. aasta mudel. Mõnikord natuke tujukas, kuid üldiselt hoiab kodu ja ei vea sind vastutusrikkal hetkel alt.