Tervisi vasakujalanädala poole pealt

Ma küll ei tea, millega olen ma Tyche meelepaha ära teeninud.

Tervet seda nädalat iseloomustab kõige paremini hetk tänasest hommikust. Magasin muidugi 20 minutit kauem, kui oleksin pidanud. Siiski sain end kähku riidesse, ja pisipoja samuti. Kohvivesi oli küll kuum, kuid kuna suured lapsed tulid pildiümbrikega*, mille viimane tagastuspäev oli umbes üleeeile, jäi kohv valmis tegemata, kuid ümbrikud said täidetud. Õhtul töö meilboksi saatmata ununenud meil sai samuti teele.


Sellegipoolest olime kenasti ajakavas, lumekiht autolt maha ja lapsed peale. Hea õnne korral jõuab veel tanklast kohvigi haarata! Lõvipoiss, kes oli kenasti lumest teed lahti lükanud, avastas vahepeal, et tal on koolikott maha ununenud.

Paraku lõppes hea õnn otsustavalt lasteaias. Kasvatajat tuli oodata umbes kümme minuti. Need kümme minutit maksid mulle kohvi.

Noh, vähemalt jõaun oma viktoriini välja printida!

Koolis selgus, et internetiühendus on kadunud. (Hiljem nägin, et vastavad instantsid olid selle kohta ka teate saatnud... meilitsi.)

Ei hakka pikema kirjeldusega kedagi piinama. (Võib lihtsalt korrutada 24 tunni ja nelja möödunud päevaga.)

See-eest lohutan end aga klassikaga.


Viltuvedamisklassika:

Ning nende korteri seina taga istus kirjanik Lammas ja oli samuti pahas tujus. No tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut.

"Peeter vedeles kraavis ja oigas. Tal oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid, aga ühtki arsti polnud tulemas. Selle asemel jooksis Peetrist üle põder, astus lebajale kabjaga näkku ja tegi haigele mehele veel rohkem valu. Siis..."
Härra Lammas mõtles, mis jõledaid asju Peetriga veel juhtuda võiks.
"Siis tuli uss!" kirjutas ta seejärel rõõmuga. "Uss nõelas Peetrit ninna ja kõhtu ja selga!"'**



Ning paha tuju klassikat Väikevenna viimase nädala lemmikõhtujuturaamatust (sümptomaatiline, ütlen ma!):

Pettson pigistas silmad kinni ja pani käed kõrvadele. Siis lõi ta rusikaga vastu lauda ja röökis, nii et habe lehvis:

"NÜÜD AITAB! KUI SA TAHAD SIIN TOAS OLLA, PEAD VÄLJA MINEMA! MA EI TAHA TÄNA KUULDA MINGIT LÄRMI, EI MINGIT LAULMIST EGA LOBISEMIST, MITTE MIDAGI! MUL ON PAHA TUJU JA MA TAHAN RAHUS OLLA!"***

Arvake aga, kas Findus sai ta lõpuks mängima kassi küürimist (Pettson sai kass olla)!


*Selgituseks mitte-kooliealiste lastega blogilugejale: tegemist on geniaalse äriprojektiga, mis seisneb selles, et kooli pildistatakse üles ükshaaval ja klassiti kõik lapsed, saadetakse pildid koju. (Kust ema avastab need näiteks voodist kassi alt - meil muide eelmisel aastal nii oligi.) Juures kiri: kui te pilte ei taha, saatke tagasi. Ümbrikus on loomulikult lisaks piltidele ka arve.
**Kivirähk Sirli, Siim ja saladused, Varrak 1999
***Nordquist Vaene Pettson, Koolibri 2006