Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain

Lastega argipäeval kinno minna polegi nii lihtne. Eile oli see siiski organiseeritud, hinnaks kümme minutit muusikaajalugu, millest Kõrreke Percy Jacksoni nimel loobus.

Kreeka müüdid mulle meeldivad.

Aga, Hades võtku, kui ma nüüd millestki aru sain.

Poseidon, kes peab ennast millegipärast Perseuse isaks. Neitsilik Ateena, kellel on tütar. (No olgu, neitsilikkus on muidugi muutuv väärtus.)

Kuigi film oli siiski vaatamist vääriv. Uma Thurman oli Medusana sama stiilne nagu Mia Wallace´ina Pulp Fictioni päevil.

Ja Pierce Brosnan, kelle mehelik võlu mind seni ükskõikseks on jätnud, oli kentaurina sajaprotsendiline hurmur.

Ja luhtunud unistused Styxi ümber heljumas, see oli hea leid.

Põlvkondade vahetus seletab muidugi nii mõndagi. Lõvipoiss teatas filmi algustiitrite ajal, et Logan Lerman on tema lemmiknäitleja (Johnny Deppi kõrval).

Nii et lisaks küsimusele, kuidas ikkagi saab Poseidon olla Perseuse isaks, painab mind teinegi - kes, öelge mulle, on Logan Lerman?! Kõige selle kõrval mõjub Olümpose kujutamine Empire State Buildingu vormis tühiasjana. Ega me enam arhailises ajajärgus ela, tõepoolest.