Sulailmaelust

Väikevennal tekkis äkitselt tammetõru. Selline ülilahe, mõnusa suure kübaraga sell. Ning koos tõruga veendumus, et tõrust tuleb välja orav. Õhtul magama minnes seati tõru kenasti väiksesse tooli. Hommikul, ise veel poolunes, küsis poiss: Emme, onju orav VÕIB meile elama jääda. Pettumus oli suur, kui oravat polnud. Ka tõru oli kadunud.

Oli vist lendorav, järeldas Väikevend.

Väikevend tahab tänu rohketele nähtud hokimatšidele (Mamma juures tuulerõugetega hoiul olles) saada Ten Beniks JA hokimängijaks.

Epohhiloov oli ka asjaolu, et viimati külas käies võeti Väikevend suuremate laste seltskondlikku mängu. Tema rollideks olid olnud kümnes laps ning koer.

Suur vend seevastu on hakanud lugema interneti-ajalehti. Loomulikult spordiuudiseid. Ning alustanud rahakogumist suuskade ostmiseks. (Ta tahab nüüd saada suusatajaks.)

Kõrreke seevastu luges läbi sõbrannalt laenuks saadud Mary Poppinsi ning ümiseb Kahe penni eest paber ja niit.... Mida ta parasjagu laulmistunnis kokkusattumusena õppis. Tema suurimaks mureks on tundmus, mille kohaselt on tema sinised teksad ülevalt liiga laiad ning roosad jällegi alt liiga kitsad. Ning loomulikult küsimus, kas poest on veel saada järge Mary Poppinsile. Internetivaatlus oli paljulubav - ja pealegi on Kõrrekesel alles suurem osa sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaartidest.

Mina võtsin üle paljude aastate (vältides siinjuures - puhtast edevusest - ajamääruse venitamist aastakümneteks) kätte Graves´i. Jõudsin täna enda jaoks mitmes plaanis tähenduslikule katkendile:

Sattusin Caligulaga kohe suurtesse raskustesse. Ta usaldas mulle ülesande püstitada Nero ja Drususe raidkujud Foorumile, ja kreeka töökojas, kust kujud tellisin, lubati need kindlasti tähtajaks valmis teha; avamisstseremoonia pidi toimuma detsembri algul. Kolm päeva enne seda läksin kujusid vaatama. Kaabakad polnud aga veel tööd alustanudki.

Just! Mul on millegipärast pidevalt tunne - loomulikult vältimaks iseenese osaluse täpsemat kaalumist - et kusagil on mingid kaabakad, kes pole veel tööd alustanudki.

Ehkki, igal asjal on rohkem kui üks tera. Võtame näiteks käärid. Nii leidsin ma tööl paljundusruumist ühe sellise paari, mida oli kuidagi ebamugav käes hoida.

Nagu neid lähemalt uurides selgus, oli neile peale kirjutatud left. Valed käärid, otsustasin esimese hooga.

Siis sain aru, et hoopis mina olen oma paremakäelisusega nende kääride jaoks vale.

Ning viimati jõudsin veel sammukese edasi ning võtsin käärid lihtsalt vasakusse kätte.

Ma veel mõtlen nende kaabakate üle natuke, kes ja kus iganes nad ka poleks.