Veel koolikotist ja tema poisist. Kellel oli õigus?

Tänane hommik.

Lõvipoiss, kahevahel: ma ei tea, kas ma peaksin kehalise koti ka võtma...

Mina: Pole vaja. Õpetaja kirjutas e-koolis, et teil on täna kelgutamine.

Pealelõunal jätan millegipärast ujuma minemata, ehkki kott on auto peal, aega kah on ning väsimuski ei vajuta päris maadligi. Kümmekond minutit hiljem, poeparklas, saan kõne võõralt numbrilt.

Naabrimees.

Sul seal trepi peal istus üks poiss. Jalad märjad ja tuppa ei saa. Kutsusin ta siis sisse.

Nii et nagu selgus, olid laiskuselgi omad positiivsed mõjud: Kõrreke läks otse muusikakooli ning Lõvipoiss ei oleks enne õhtut koju pääsenud.

Pool tunnikest hiljem tänasin head naabrimeest lapsehoiu eest ja sain oma jõngermanni kätte.

Emme, enam ma küll kehalise kotti maha ei jäta. Seal olidki mu võti ja telefon sees! Õnneks on mu telefoninumber poisil siiski viksilt päevikus kirjas.

Nii et kuidas võtta. Tuleb tõdeda, et kõik-igaks-juhuks-kaasa-kontseptsioonil on oma iva sees.

Nii et Lõvipoisi jaoks oli juhtunu õpetlik: Edaspidi võtan ma ALATI oma kehalise koti kaasa!