Koduvana, kes armastas vaikust

Selles päris vanas Muumitrolli raamatus on üks selline jutt. Koduvanast, kes armastas lapsi ja vaikust ja rajas siis lastele vana lõbustuspargi jäänustest tehtud vaikusepargi. Kõik lapsed olid teretulnud mängima, aga pidid hästi tasakesi olema. Ma tunnen selle koduvanaga äärmiselt suurt hingesugulust. Mina armastan samuti lapsi ja vaikust.

Aga kolme lapsega, kellest kaks nooremat on pealegi poisikratid, pole seda vaikust kodustes oludes just kuigi sageli.

Täna hommikul siirdusid aga kõik roomlased ja barbarid lumeonne kaevama. Õde oli kahevahel.

Ei, ma ikka ei tule, ütles ta vendadele.

Ja kui kõik sokid, kindad ja mütsid olid jalas, käes ja peas ning poisid ise õues, ütles mu tütar mulle usalduslikult:

Ma tahtsin lihtsalt vaikuses raamatut lugeda!

Pärastlõunal pidin tütre viima sünnipäevale ujulasse - asjaolu, mis vanaema ülimal määral lõbustas*. Igal juhul said poisid veel vanaema juures kelgutada.

Ja tõepoolest, õhtuks oli siingi täiuslik vaikus. Väike vajus peale Leiutajateküla Lotte kolme viimast peatükki väsinult voodisse, Lõvipoiss ja Kõrreke olid samuti juba enne üheksat voodis. Vesi ja lumi teevad imet - ongi vaikus majas.

*Ujulasse? See tähendab, kas kohe päris trikooga? Ime, et nad vee all ei pea!