Raamatud poistele

Tütar Kõrrekesega on lihtne - põhimõtteliselt loeb ta lihtsalt järjest kõiki kodus olevaid lasteraamatuid, kui need saavad läbi, hakkab otsast peale või toob raamatukogust juurde.

Lõvipoiss loeb ka. Näiteks kohustuslikku kirjandust. Otsime raamatu välja, jagame leheküljed tähtajani jäänud päevade arvuga ja siis loebki. Omal käel uurib pigem selliseid populaarteaduslikke asju. Mis on ju samuti väga tore. Nii et kui ma näiteks töö jaoks otsisin Sinutorust filmi Alexander Suure kohta, teadis Lõvipoiss minulegi ootamatult kohe, kellest jutt ja kui suurt riiki ta valitses.


Mõni nädal tagasi tõin koju teatripiletid, otsisin välja raamatu ja käskisin enne aprillikuud läbi lugeda. Sest siis on etendus. Viimastel andmetel sõidab Lõvipoiss küll plaanitud teatripäeval võistlema, aga raamatu sai igal juhul läbi.

Raamatu Topperist, kelle juuksed olid nii tihedad ja karmid, et ema pidi tal rehaga pead sugema, kui oli tarvis talle viisakamat väljanägemist anda. Topperil oli veel mäletatavasti kallim Sille ning sõber Viggo, kelle isa härra Löwi pidas Sinise Merikassi Kohvikut. Raamat meeldis Lõvipoisile väga.

Nii väga, et võttis ette järgmisegi. See kuulus kindlasti lapsevpõlves Lõvipoisi isale, sest mina laenutasin seda raamatukogust. Rohkem kui raamatut mäletan ma tegelikult multikaid. Onu Raivo häälega peale loetud. Näidati vist Kõige suuremas sõbras. Lõvipoisil aga sellised äratundmishetked puudusid. Esimesed peatükid valmistasid pettumuse ning õhtujutuks loeb ta hoopis uuesti jutte Kakast ja kevadest.

Ka Väikevenna lektüüris on toimunud tähelepanuväärne muudatus. Väikevenna kirjanduslikku maitset iseloomustab ennekõike sõna järjekindlus. Kui mingi ime läbi on suudetud talle ette lugeda uus jutt, mis talle meeldima hakkab, siis tuleb seda lugeda umbes järgmised kuu aega. Rebasejahti isegi paar kuud (siis lubas Väikevend ka teisi Pettsoni ja Finduse raamatuid ette lugeda.) Kui Väikevend tahtis oma rebasejahihooajal kedagi milleski süüdistada, nimetas ta teda kanavargaks.

Hetkel on meil käimas Pöialpoiss Nils Karlssoni kuu. Jutt on muidugi väga ilus ja natuke kurb. Sest peategelseks on poiss, kelle õde jäi haigeks ja suri ära. See koht meeldib Väikevennale eriti. Ja siis veel see koht, kui poisid keedisekausis vannis käivad. Ettelugemine lõppeb seega aruteludega surmast ja haigustest - muuhulgas meenutab Väikevend ka Papat - ning lõpetuseks lepime kokku, mis putru me homme sööme ja mis moosiga. (Näiteks homme tuleb meil maisimannapuder maasikamoosiga.)