Vanad sõbrad

Oh, see oli tore, kuidas Lõvipoiss kunagi, vastselt kahesena, läks lasteaeda ning leidis endale juba esimesel nädalal sõbra. Sõbrapoiss K, mõned kuud vanem, oli minu pojale sarnaselt üldiselt võõraste suhtes võrdlemisi umbusklik, aga omavahel nad kohe kuidagi sobisid. Ühendavaks oli kindlasti ka asjaolu, et mõlemal poisil oli vanem õde. Hea läbisaamine püsis lasteaia esimestest päevadest viimasteni.

Viimastel aastatel, koolipoistena, käidi teineteise sünnipäevadel.

Kuni nii nädalake tagasi, trennist koju tulles rääkisime Lõvipoisiga sõprusest. Jutt käis nii kooli- kui trennisõpradest ning resümeeks oli tõdemus: aga kõige parem sõber on mul ikkagi K. Kas me ei saaks teda külla kutsuda?

Paraku oli mul K ema kontakt telefoni remondis olles kaotsi läinud.

Täpselt järgmisel päeval kohtasin sõbrapoisi ema ennast ühes kaubanduskeskuses.

Nii et täna tuli vana sõber külla. Ehitati legosid, mängiti arvutis, vaadati koos Asterixi (mis olevat ka K ja tema isa lemmik), vändati trenažööril. Kui Väikevend koju tuli*, mängiti üheskoos peitust. Söödi makarone hakklihaga** ning külakostiks toodud arbuusi. Poisid vahetasid telefoninumbreid.

Kui K-le ema järele tuli, lõnkus poiss ukse küljes ja kirustas ema tagant. (Noh, eks meilgi ju omad jutud rääkida, palun aru saada) Küsimusele kiirustamise kohta vastas noorsand, et ta tahab kiiresti koju minna, siis saab juba Lõvipoisile helistada.

Oh jah. Algklassisõprade puhul oled paremal juhul mõnest sõbrast kuulnud ja laps on külla tulnuna ära nähtud. Aga vanemaid tead paremal juhul tervitada. Kuhu edasi? Mõne aasta pärast vaatad ilmselt lapse suhtlusringkonda mõnest suhtlusportaalist...


Kuidagi turvaline on see lasteaiasõprus.

*Loomulikult oli Väikevend juba lasteaias äärmiselt elevil. Mis selle K nimi on, kes vennale külla tuleb, küsiti üha üle.
**Ainus absoluutselt lollikindel valik frikadellisupi kõrval, mida on söönud iga külasolnud laps.