Mõõga ja võtme linnas

Teatavasti on meie linna vapil ristatud mõõk ja võti. Noh, muidugi viitavad need ju pühadele meestele, Paulusele ja Peetrusele - kes meie linna heaks kõrgemates sfäärides sõnakese kostma peaksid.

Aga mõnikord on muidugi mõõk lihtsalt mõõk ja võti võti. Täna hommikul siis täpsemalt autovõti.

Õhtul panin kõik - vähemalt enda mäletamist mööda - hoolega valmis. Väikevenna õukombekas liivast puhtaks ja kilekotti. Enda asjad kokku ja esikusse valmis. Võtmed oma sahtlisse. Kohvikann puhtaks.

Hommikul oli kõik samuti igati ajagraafikus. Pojaputukas söönud, endal kohv joodud ja juuksed kammitud. Tahtsin võtta sahtlist võtmed. Paraku olid seal ainult välisukse omad. Autovõtmeid polnud.

Esimene kontrolliring toimus suhtleiselt paanikavabalt. Jakitasku. Käekott. Veelkord sahtel. Kapipealsed. Kapitagused.

Teine ring oli juba märksa närvilisem.

Kolmandaks tulid lapsed appi.

Kas tahad, ma vaatan keldrisse ka, pakkus Lõvipoiss.

Lõpuks ei jäänud enam muud üle, helistasin ühele vanaemadest - tal oli just alanud puhkus ja loomulikult ei igatse ükski vanaema midagi palavamalt, kui kell pool kaheksa hommikul lapselast lasteaeda viia, eks ole. Kirjutasin Kõrrekesele päevikusse - esimene tund oli mudilaskoor - hilineb seoses abiga kodus tekkinud ootamatu olukorra lahendamisel - ning jätsin ta vanema tulekuni väikevenda valvama. (Kodused põhjused oleksid ju kõlanud eufemismina sissemagamisest?)

Taksojuht oli tore. Ma ise olin ebatavaliselt jutukas meeleolus (paanika puhul olen seda varemgi täheldanud.) Tundis kaasa nii võtmete kui muti puhul. Viimases küsimuses jagas temagi lahket nõu: ega siin muud pole, kui labidaga augu kõrvale ja siis kõvasti virutada, kui ta nina välja pistab.

Juba esimese tunni ajal sain Kõrrekeselt sõnumi - võti on leitud. Oli olnud Väikevenna kombeka kotis, kust vanaema ta taskurätikut otsides leidis. (Oleks muidugi pidanud ise vana tõde meenutama ning midagi muud otsima hakkama...)

Koju tulin bussiga. Loomulikult jõudis esimene buss kesklinna täpselt nii, et nägin teist parasjagu eespool ära sõitmas.

Läksin siis aja parajakstegemise mõttes toidupoodi.

See polnud vist eriti hea mõte, sest mind sihti relvaga. Relvaks oli vingemat sorti mängupüstol ning selle omanikuks umbes Väikevenna-vanune noorsand. Sihtiski inimesi ja ütles põmm. Peale oma laste, eriti oma poegade sündi, pole ma üldiselt võõraste väikelaste suhtes kuri tädi. Seekord küll ütlesin poisile, et mulle ei meeldi, et mind sihitakse. Ema naeratas ja vaatas heldinult oma poega.

Nüüd targutamise koht. Ok, ma saan aru, et militaarsed huvid on poisslapse arengus täiesti normaalsed. Ja mõistan, et mäng pätt ja politseinik on käsitletav ka näiteks kui harjutusi tulevaseks eluks. Aga mida siis harjutas see lapsuke? Mängu lähen kaubamajja ja tulistan inimesi?

Oh, ehk on lihtsalt kevad käes, mutid aias ja närvid läbi?

Läksin koju ja maandasin end tolmuimemisega - hommikul võtit otsides oli silma jäänud vastikuid torte igasugu tagustes ja alustes. Kohe kergem sai.

Seda enam, et söögilaual oli - Kõrreke poolt oli kinnitatud kleepsildiga märgistatult - emme auto võti.