iibise pesast

Monday, April 12, 2010

Pereema mureveeb. Stiilinäide, II*

Hoiatus! Kui kahtled, kas tasub lugeda, ära parem loe. Kõik järgnev on võrdlemisi mõttetu!

Kevad ei ilmuta end mitte pelgalt pungades, grillilõhnades ning helges ilmas. Sama selgelt võiks aega määrata ka õhtust õhtusse palli ja jalgratastega ukse taga kõõluvate Lõvipoisi semude, esikuvaibale ilmunud mulla ning endise vääramatusega pesamuna tabanud heinanohu järgi. Kui läheb nii, nagu varasematel aastatel, kestab viimane umbes jaanipäevani.

Pühapäev algas tubliduse tähe all. Pakkisin kokku vanapaberi, koristasin tagumise ukse ümbrust. Väike sõit Lõvipoisi telefoni parandusse viima ja uusi kontaktläätsi soetama ei lõppenud hästi. Tähendab, lõppes paraku osturallil. Eks ole, sa lähed lihtsalt toiduosakonda, ostad seda-teist-kolmandat (hästi soodne ju), siis viid koti autosse ära. Sinu sisemine tibi juhib su kindlal käel naisteoskaonda, kust väljud ripsmetuši, dušigeeli ja juuksevidinaga. Saad näppu esimese väikse roosa kilekoti. Tuleb meelde, et töö juures lehitsesid reklaamvoldikut ning spordiosakonnas pidi müüdama ujumisprille (Kõrrekese omad on parasjagu katki). Saad näppu teise roosa kilekoti. Lõvipoisil oli nokats väikeseks jäänud - kolmas kotike. Astud sisse filmiosakonda, no tõesti, Talvesõda mõnekümne krooniga. Ja siis veel Kõige suurema sõbra laulud plaadil. Lased selle enesepettuse mõttes pakkida ujumisprillide juurde.

Kus sa küll nii kaua käisid, imestasid lapsed kodus. (Tundsin end umbes nagu Pelle ja Tjorven, kui nad piduriietega suplemast tabati - see lihtsalt läks nii!) Lõvipoiss oli alustanud langetatud okste saagimist ning tema näpp oli plaastris.

Aiatööd siiski jätkusid. Erilist indu näitas üles Lõvipoiss, kuid Kõrreke ilmus samuti ülakorruselt oma raamatute tagant välja ning väidetavalt hoidis isegi saagi käes.

Mutiga me veel esialgu võistelda ei suuda. Aed, nii paljukest, nagu meil teda ongi, näeb välja nagu maastik rohkete pisikeste pommikraatritega. Nende ümber on nähtud luusimas kasse - mitte küll meie oma.

Faunat täiendavad veelgi sipelgad liivakastis ja teod liivakasti serval. Väikevend on võtnud militaarse hoiaku sipelgate suhtes, aga mul tuli teda veenda, et teo panemine kampsuni alla ja tema kõditamine ei ole hea mõte.

Pühapäeva õhtul käitusin väga kindlameelselt**. Kui Kõrreke tuli ning teatas, et tal on vaja homseks sirklit, ütlesin, et palun väga, annan talle raha ning mingu ise kodule lähimasse suurde poodi. Siis oli kell ehk nii seitse õhtul. Triikisin, sorteerisin ning voltisin veel hea tüki aega pesu, ajasin juttu Väikevennaga. Kui siis pesamunal oli aeg magama minna, ilmus välja Kõrreke, kinnitas endale jope külge helkuri ning teatas, et ta hakkab siis nüüd minema. Kell oli umbes üheksa. Vaatasin oma kleenukest tütart ning otsisin ohates välja autovõtmed. Ega ta polekski seda sirklit kodule lähimast poest saanud. Järgmisest poes siiski oli.

Koju tulles tuli magama saada üleväsinud kolmeaastane.

Oma töö-asju sain vaadata alles hilisõhtul ja lõpetasin alles siis, kui tänane päev oli ammugi käes.

Hommikul oli keegi silmad millegipärast kinni kleepinud.

Unustasin oma telefoni maha. Väga hull ei olnudki, ainult kolm vastamata kõnet pärastlõunaks. Lapsed olid süüa teinud.

Kõrreke seletas, et kuueteistkümnel lapsel polnud sirklit ning nad kõik said märkuse, välja arvatud üks, kes oli pikalt puudunud. Mina seekord siis pääsesin.

Väikevend mängis kodus tükk aega liivakastis mereröövlit. Õde ja vend olid trennis, nii et see oli üks väga üksildane ja võrdlemisi tatine mereröövel.

Õhtul Lõvipoisile trenni järele sõites, või noh, õnneks küll juba teda oodates, suutsin kokku lugeda kõigest kolm jalgratturit vales suunavööndis, kui ma jäin lihtsalt autosse magama.

Õhtul kodus teatas Kõrreke, et tualettpoti prill-laud on katki. Mis see minu käes siis parandada pole! Sai kohe puhtam ka.

Ees ootab väljakutse - lasteaias on tulemas tervisepäev ning sildil seisis palun riietage oma lapsed kommideks.

Rõõmuga.

*Millegipärast tabab mind pereema-murehoog juba teist aastat aprillis.


**Kusjuures ma olengi seda teinud, korrates endale kindluse sisendamiseks Paula kuldseid sõnu - laste tegemataunustamiste heastamine lõppeb täpselt siis, kui sa ise ütled, et see lõppeb. Siiani ongi toiminud.

Labels: , , ,

6 Comments:

At April 13, 2010 at 8:11 AM , Blogger Sehkendaja said...

Väga innustav lugemine sellegipoolest (st. hoiatusest hoolimata). Sest kuidagi selline tunne jääb, et "kõik sai õnneliku lõpu" ikkagi. Jälle meenus teie aed ja igatsus oma maja järele (kuigi esialgu on tõesti plaanis ainult korteriremont).

Aga Kõrreke on igatahes väga tubli. Ma mäletan, et kuuendas klassis pühitsesime auga sinu kahekümneviiendat (? oli ikka?) märkust klassijuhataja K.-lt ja isegi mingi lapsepõlveaegne värviline pilt sai meie toonasesse "ajalehte" kleebitud. Kindlasti mõni märkus puudutas tema enda tundi, matemaatikat ja ununenud sirkleid :)

 
At April 13, 2010 at 9:00 AM , Anonymous Paula said...

Helde aeg! Kas ma tõesti nii printsipiaalne olen oma sõnades?
Lohutuseks Iibisele, oma tegudes esineb mul siiani nõrkusehetki. :)
Päikest!

 
At April 13, 2010 at 9:02 AM , Blogger ritsik said...

Muttidest. Mul emal nad märatsevad õues. Sügisel olime vanematel külas ja meie pesamuna käis ja huilgas ja trampis mitu päeva nende hunnikute otsas. Ja rohkem ei minegid hunnikuid! Kuni nüüd kevadeni. Et siis pead lapsi rohkem õues pidama ja mürgeldamist soosima:)

 
At April 13, 2010 at 1:53 PM , Anonymous Anonymous said...

Just nimelt, ritsiku nõuanne on täiesti asjakohane. Ja Iibis, kui veel minu antud soovitustes kahtled, siis nüüd näed, et leidub ka teisi inimesi, kes samamoodi mõtlevad.
Tuntud anonüümne

 
At April 13, 2010 at 1:53 PM , Anonymous Anonymous said...

Just nimelt, ritsiku nõuanne on täiesti asjakohane. Ja Iibis, kui veel minu antud soovitustes kahtled, siis nüüd näed, et leidub ka teisi inimesi, kes samamoodi mõtlevad.
Tuntud anonüümne

 
At April 13, 2010 at 8:13 PM , Blogger iibis said...

Mis siin innustavat on, Sehkendaja. (Kommikostüüm pole mul endiselt valmis, kuigi reedeks on juba vaja.)

See-eest täna mütati - loodetavasti muttide meelehärmiks - aias suisa kolme mehega. Võib olla saavad niimoodi muttidest ühel hetkel vanad mutid ning see lärm hakkab neile lihtsalt närvidele käima. Kass on kardetavasti liiga heas toitumuses, et mutijahti vajaliku innuga suhtuda.

Aga seda, Paula, et mees peab käsutama oma põhimõtteid ja mitte olema nende käes kalts, mäletame me ju kõik kui mitte Krossi raamatust, siis Matvere suust vastavas telelavastusest ikka.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home