Kontsert ja lapsed. Ema ja päevad

Tavaliselt helistab Kõrreke alati peale tundide lõppu: Emme, ma hakkan nüüd tulema. Mis tähendab, et ta laekub umbes lähema tunni jooksul (iseenesest on kooli 10 minuti tee). Täna, mõnda aega peale vastavat telefonikõnet, kostus ukse taga väga kurba häält. Läksin vaatama -- saabus Kõrreke, kes ümises lauluviisi. Ise seletab: Emme, see on E-mollis. Moll on see kurb ja duur lõbus.

Kõrreke õpib meil muusikat ja see on tore. Muusikakool ja lauluklass. Ja lisaks tähendab see igausugu esinemisi. Mis on ka muidugi tore. Ja täna tähendas esinemine emadepäevakontserti. Kamandasin õhtupoole enne ürituse algust oma lapsukesed tube koristama ja Kõrrekese ka kooliasju kokku panema ja läksin otsisin välja pidulikud riided. Kolmese lapskonna peale leidub alati mõni väikseksjäänud riie või asi -- seekord siis Lõvipoisi kingad. Sain oma lapsed siiski riidesse ja lõin ka ennast lille. Rõõmus nägu pähe, lapsukesed käekõrvale ja teele.

Laste käest kuuleb igasugu huvitavaid jutte. Täna seletas Kõrreke (ise C-klassi õpilane): A-klass on ahvid ja B-klass on beibed ja (itsitades ja vabandades), noh, see on rumal küll, aga Kertu ütles -- peeretajad. (Ema ütleb vahele: kulla laps, peeretamine algab ju tugeva p-ga. Kõrrekese vankumatult loogiline vastus: aga ikkagi p!) C-klass on coca-cola! See jutt viis muidugi Lõvipoisi näideteni stiilis M-klass on makaronid, mille peale ühiselt mõnuga itistati.

Üldse oli selline lolli jutu rääkimise päev. Näiteks naistepesu poe ees teatab Lõvipoiss: siin müüakse tädisid. Mina: ei müüda tädisid, tädidele pesu hoopis. Lõvipoiss ei lase end häirida: müüakse tädisid ja emasid ja suuri nukke. (Ehk kujuneb niimoodi inimesel huumorimeel?)

Kui jõudsime pärale, oli väljas näha Kõrrekesest paar-kolm aastat vanemaid tüdrukuid, tikk-kontsaga poolsaapad jalas. B-klass siis vist? Kontserdi tarbeks olin ennast varustanud kotitäie barankadega (kolm nädalat tagasi Kõrrekese eelmisel esinemisel oligi neid pea terve kott kulunud) ning otsustasin rakendada raudse haarde taktikat. See tähendas, et hoidsin Pumpernicklit kindlameelselt süles (hommikul sai trennis just jõuharjutusi tehtud!) ega lasknud tekkida illusioonil, et see on selline koht, kus võib ringi ka joosta. (Sest katsu sa tuubist väljapigistatud hambapastat sinna tagasi saada!) Üldiselt läkski Pumpernickliga paremini kui Lõvipoisiga, kes pidevalt niheles. Pumpernicklile meeldisid eriti aplausikohad. Neid oli 27. Ja kui õde Kõrreke pärast oma klassiga esinemist rõdule kuulama oli lubatud, ütles ta väga valjusti (mille võib andeks anda, sest ta ütles seda ka esimest korda elus): õde! Kontserdi lõpuks sain aru ka Lõvipoisi nihelemise põhjustest. Nimelt istus ta kõrvalistmel piitspeenike daam, kes aga millegipärast oli poolenisti Lõvipoisi istmele vajunud. Kontserdi muusikalisele küljele jagus mõnevõrra vähem tähelepanu, kui see väärinuks.

Kui koju läkisme, oli kell juba mõnevõrra üle Pumpernickli magamaminekuaja. Saatsin suuremad tuba koristama (see oli loomulikult enne tegemata jäänud), panin pesamuna magama. Tunni aja pärast läksin vaatama, kuidas Kõrrekesel ja Lõvipoisil küll koristamine nii kaua aega võtab. Olid muidugi uuesti mängima hakanud. Lõvipoiss lisas: mõnikord mängides läheb aeg nii kiiresti, et tundub küll, et vähe aega on möödas, aga tegelikult on palju. Ja lisas pragmaatiliselt (ning siinkohal mitmetähenduslikult): ja pealegi on iga sekund kallis. Aitasin Lõvipoisil koristada ja saatsin Kõrrekese oma pakkimata koolikotti kokku pakkima. Kui Lõvipoisi tuba korras, leidsin Kõrrekese nagu ikka oma toas raamatut (Kevade) lugemas, tuba segamini ja kott pakkimata. Koristasime siis toa ära, Kõrreke pakkis koti ja kombineerisime kadunud võimlemisriiete asemele uued.

Peale unelaulu ütles Lõvipoiss: Kalts, pats, muts! Head ööd, kallis emme, näe ilusaid unenägusid!

Ilusaid unenägusid teilegi, kullakesed!