Naiseksolemisest . Üks vana raamat
Kui ma räägin Kristiina Lauritsatütrest kui vanast raamatust, siis saab seda teha muidugi põhjusel, et kirjutatud on see 1920. alguses ning tegevus toimub keskajal. Aga isiklikus plaanis ka seetõttu, et eestikeelse variandi lugesin ise läbi peale 1989. aasta trüki ilmumist, seega (kõlab peaaegu et õudselt!) ligi 20 aastat tagasi. Lugesin vist nii, et magadagi ei raatsinud. Kindlasti kirjutasin sellest raamatust mõningad aastad hiljem keskkooli lõpukirjandis.
Ja siis unustasin. Või kuidas võtta. Ülikooliaegne ilukirjandusmaitse oli kaasaegsem. Ja Undset tundus oma võimsatest naistest hoolimata selline ajast ja arust. Aga hiljem olen sellele raamatule palju mõelnud, kuni suve lõpul ka üle lugesin.
Eks need teemad on tuttavad paljudele. Kuidas naisest kasvab ema. Kuidas mees ja naine võõrduvad, sest emaksolemine omamoodi lahutab naise ja mehe. Kuidas naine tahab hoida ja kaitsta ja säilitada. Ja mees muuta ja minna ja teha.
Mul on tegelikult tunne, et praeguse aja segased soorollid on rasked kanda nii mehele kui naisele. Et kui meest sunnivad sotsiaalsed normid uurima, kas titekaka on ikka õiget värvi. Ning naine tunneb, et ilma tema karjäärita reklaamibüroos jääb maailm ilma temapoolsest hädatarvilikust panusest. Ja kokkuvõttes pole laps mitte lihtsalt külaline, vaid tülikas külaline, kellega on ebamugav näiteks soojamaareisida.
Mida ma tahan öelda? Võõranduti ju siis tegelikult nii normide kui normeerimatuse ajastul. Ja ma ei tea, mida teha oma isikliku tungiga muuta ja minna ja teha -- kui ma olen samal ajal kodus ning hoian ja kaitsen ja säilitan. Kas see tung minus on ühiskondlik, kõigisse praegusest haridussüsteemist ja ühiskonnast võrsunud inimestesse kuidagi sisse installeeritud -- või hoopis midagi ürgset, mis ei peakski soost sõltuma?
Üks huvitav meenutus on mul selle raamatuga seoses veel. Nimelt mu ema, kes oli ise kunagi lugenud seda varasemat, 1930. aastate tõlget, rääkis, et see on üks raamat ühest naisest, kes abiellub vale mehega. Kui ma siis seda lugema hakkasin, mõtlesin lugedes: kas tõesti abiellub Kristiina Simoniga? Siis ma veel ei teadnud, et just simonitest, sellistest igavatest meestest, saavad head perekonnaisad. Ma ise oleksin iga kell valinud Erlendi.
Kas on vaja lisada, et see on mu ema lemmikraamat?
Labels: järjest loe, MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN, Mamma, soo-loogia
posted by iibis @ 8:09 PM
6 Comments:
KUi ma seda omal ajal lugesin, tundusid mulle nii Erlend kui ka Simon Darre täiesti vastuvõetamatud tüübid ma leinasin hoopis seda punapead esimesest raamatust taga :P
See raamat on ka mu ema üks lemmikuid, ja väidetavalt luges ta seda siis, kui oli minuga sünnitusmajas. Mul endal aga siiamaani lugemata... tuleks ikka kõrva taha kirjutada. Aitäh meelde tuletamast! :)
Olen 2x lugenud, noorena ja veidi vanemana. Mäletan, et mõtlesin siis erinevaid asju.
Meeldis.
See on jah kindlasti üks neist raamatutest, mida erinevas eas inimesed erinevalt loevad. Ja mõistetav on see ilmselt just enda eani. Plikana tundub huvitav see erinevate meeste vahel valimine, naisena emaks- ja naiseksolemise paradoksaalne konflikt, vanana... Seda mina ka veel ei tea.
Ja veel: kui mulle varem tundus ideaalne Kristiina vanemate abielu, siis nüüd mõjus see hoopiski kuidagi rusuvalt. Et kui ikka mehe-naise suhte füüsilises pooles üksmeelt pole, siis olgu see väline pilt kuitahes ilus...
Äkki peaks veel kolmaski kord lugema? Siis, kui ise juba vanadusele lähemal oled kui noorusele. Ehk mina siis;)
Mulle meeldib see rmt isegi rohkem kui "Tuulest viidud", justkui sügavam.
Peaks ka vist uuesti jälle üle lugema :). Et kuidas nüüd siis tundub ka.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home