Kehast ja kultuurist, sügiseseid täiendusi

Eluaegse äärmiselt ebasportliku isikuna on mõnevõrra kummaline leida oma rahakotist sel sügisel kahe spordiklubi kliendikaardid. Trenniteos ma nüüd just proua Ilvesega võistlema ei kipu, aga nii neli korda nädalas käin ujumas ja võimluses kokku küll.

Meie absoluutselt fantastilist ema ja lapse trenni, millest kevadel kirjutasin, kahjuks enam pole. Aga läksin siis lihtsalt koos Pumpernickli ja trennikotiga kohale, ja praeguseks olen proovinud erinevaid asju, näiteks kauni nimega Põleta ja vormi ning hoopis robustsema kõlaga Rasvapõletust. (Viimane nimi on muidugi jõhkralt vaba igasugustest eufemismidest, aga näidake mulle naist, kes hääl meelel kogu üleliigsele kraamile tuld otsa poleks nõus panema.) Samal ajal mängib Pumpernickel kaasavõetud autodega, tõstab hantleid kastist välja, ronib ilmselgelt selleks mitte ettenähtud kohtades ja riieteruumis peidab end mõnda tühja kappi. Nii et ehkki algul oli emme tenni minek pettumus võrreldes ienna pallitenniga, on ta viimastel kordadel juba päris rõõmus olnud ning kojumineku jaoks riiedessepanekuga nõustub vaid mitmekordse kinnituse peale, et tema suur lemmik ienna on juba koolist kodus ja ootab.

Ujumas käin Auras ja enamasti ühtki last kaasa ei võta. Tore on vaadata tigutorni -- kusjuures ma pole sugugi mitte ainus selle vaatepildi nautija ja teisipidi ujudes näha lihtsalt aastaaegade vaheldumist ja valgust -- kahjuks on küll ujula nii loodus- kui linnavaatluse mõttes ehitatud valesse kohta (umbes nagu Oskari töötuba oli keset suusamäge ning Adalberdi arvates täiesti vales kohas) -- sest Turu tänav on mu meelest üks koledamaid Tartus. Aga mõte on ujudes vaba ja see on mõnus.

Olen viimastel päevadel palju mõelnud, et miskipärast pole mul imelik paluda ükskõik kumba vanaemadest lapsi hoidma, selleks, et trenni teha -- ja seda teen ma enda jaoks ka piisavalt. Aga samas oleks kuidagi imelik küsida: kas sa ei hoiaks natuke mu lapsi, ma tahan pikutada ja raamatut lugeda. Nii on mul praegu ütluse mens sana in corpore sano järgi hoopis see esimene pool tasakaalust väljas... Hirmsasti tahaks lugeda -- aga kui pesamuna lõpetas päevase magamise, siis õnnestub see vaid paari lehekülje kaupa.

Ju siis on praegu teistsugune aeg. Ja füüsilise vormi üle ma ei kurda. Aga mõni asi tundub, et on minu kehaga ikka teistmoodi kui teistel. Näiteks kuulsin ühelt oma tuttavalt, et hea olevat lõpetada lõunasöök väikese magusalaksuga. Siis saavat keha signaali, et nüüd on kõht täis (või kuidagi nii see kõlas.) Huvitav, miks küll saadab minu keha mulle signaali: tahan veel šokolaadi?!