Kodukanahommik ostupühamus. Hoiatus: puudub vaimne dimensioon, üldistus ning mõte.
Kuna meie poeskäigud on muutunud üha rohkem noorakrobaadi treeningtundideks erinevatel ostukäruvariantidel, olin eilsel hommikul kindlameelselt poeg Pumpernickli tema tõlda aheldanud. Täiesti juhuslikult nägin kaubamaja osturalli silte -- reklaamid meil enam mõnda aega ei käi, nii et igasugu kampaaniatest ja päevadest elame õndsas teadmatuses. Ka magavale kassile jookseb hiir mõnikord suhu ning nii õnnestuski vastus perefoorumite igavesele Küsimuste Küsimusele (Kas Lenne või Reima?) sedakorda roosas kilekotis koju tuua.
No tore. Kui juba ostlemiseks läks, otsisin ka Lõvipoisile jopet, kuid umbes kell 11 öeldi mulle, et tema suurusi oli ainult hommikul. Nojah, ega minusugusel ralli-kontvõõral, kel polegi näpus nimekirja must-have väljamüügikraamist näpu vahel ning kes kell 9 närviliselt nina vastu ust ei suru, ei saagi ju liiga palju vedada.
Ostsin hoopis filmi. Täitsa iseendale. Puustusmaa 18/14.
Loomulikult protesteeris mu pojake kogu selle ennenägematu poodluse vastu. Mis avaldus talle iseloomulikult kõigi eemaldatavate ihukatete heitmises endast nii kaugele kui võimalik. Müts. Tossud. Sokid. (Ma saan muidugi aru, et meeleavalduse vorme pole just väga laialt valida, kui oled rihmadega kärru kinnitatud...)
Mispeale raamatupoes astus minu juurde täiesti šokeeritud olekuga kurttumm meespensionär, näitas näpuga mu lapse varvastele, siis mulle ning koputas seejärel oma meelekohale. Ja seda mitu korda järjest. Nojah. Igatahes ei takistanud avalik häbistamine mind enesele soetamast soodushinnaga Hispaania ajalugu. Seejärel pojapõrnikas õnneks uinus, nii et sain talle kõigi edasiste penionäride rahustuseks sokid-tossud jalga ja mütsi tagasi pähe panna.
Kodukanahommikule järgensid loomulikult kodukanalõuna (ajaveet Eesti Energia arvestimontööriga ning kojulaekuvate pereliikmete toitmine), seejärel kodukanapärastlõuna (kahe poisiga järjestikused ajad perearsti juures) ning kodukanaõhtu (lastevanemate koosolek, muidugimõista).
Öösel nägin unes, et tegin torti ja mul sai kohupiim otsa. Kas pole kohutav?!
Labels: kuidas me elame
posted by iibis @ 7:50 AM
3 Comments:
Ära sa räägi - lollil võib ikka ka vedada (minu enda näitel). Kunagi ei olnud aega poodi minna ja kui lõpuks aega sain, läksin oma 2000 krooni, 500-se kinkekaardiga ja sooviga leida endale püksid, talvejope ja matkasaapad (ma ei tea, kas neid ikka mujal ka sedasi kutsutakse - sellised suhteliselt tanksaapad ja peaaegu iga ilmaga saab käia). Lõunakasse. Juhtus olema jaanuari algus. Ja valisin esimesest ettejuhtuvast poest (toona vist Sangar?) kaks paari teksapükse - summa oli aga palju väiksem, kui ma ise olin arvutanud. Selgus, et miski 30-60% allahindlus oli. Siis mõtlesin küll, et näed, võhikul ka ikka veab vahel!
Ja kogu üritus läks mul maksma ca 1800 krooni - tõesti talvejope ja matkasaapad veel kahele paarile pükstele lisaks. (Kuigi kahtlustan, et siia juurde võis lisanduda jõuludeks saadud kinkekaart)
Tõesti kohutav :P. Eriti see unenägu :D!!
Eks alateadvus ujutab une kaudu ikka meie suurimad hirmud ja pained pinnale. Nüüd te siis teate... (smirk)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home