Seebipealsed mõtted

Ei, loomulikult on selline rahvuslik teleseep tarvilik. Kasvõi ajalootunni mõttes või nii. Ja ajakulu tajumiseks samuti. Kui eelmises sellesarnases -- Wikmani poistes -- mängisid Matvere ja Olmaru ja Anderson ja kes kõik veel noori kujunevaid kangelasi, siis nüüd on nad juba viimaste vanemate rollis, eks ole. Mõned toonased seeniore kehastanud juba parematele jahimaadelegi siirdunud (Krjukov, Mikiver).

Aga samas -- kui juba teha siis ikka detailideni korralikult. No näiteks selline väike asi -- ühes peategelasperes on lapsed nimedega Adele, Maret ja Indrek. Et üks lastest saksiku, teised rahvuslike nimedega?! (Tõeline rahvuslike nimede buum saabus muidugi mõnevõrra hiljem, nii et ca 1900 sündinud noor inime võis kanda saksikut nime küll. Hiljem need valdavalt eestistati muidugi, nt mu enese 1901 sündinud vanaema muutis end Nathaliest Nääliks.)

Veel häiris kohati selline... steriilsus. Joodikut, kes nõus ka laevakruvi piirituse eest maha müüma, markeeriti vaid lahtiste hõlmadega. Muidu igati jumekas ja traks ning keelepruuk mõjus suhteliselt viisakalt -- väga täpselt muidugi vene keele nüansse ei tea -- aga kuidagi värvikam või nii oleks ju võinud stseen olla.

Ma ei tea, kas asi on vanuses ja selles, et taolisi asju juba nähtud küll, aga kuidagi kogu tekst tundus väga klišeedes kinni. Et järgmine repliik oli vaatajal teada juba enne, kui näitleja selle ütelda jõudis.

Ähh, mis ma virisen. Üldislt polnud ju väga viga, näitlejad olid head (v.a Pärnu volikogu tegelased, kus stseen kukkus küll väga kooliteatrilik välja), nooremad veel ilusad vaadata ka.

Kas keegi mäletab veel lätlaste Pikka teed düünides? Seal oli ju imelilus Marta ja üks paha mees (Richards?) ja siis üks hea punane ka, nime ei mäleta.

Pilt võetud etv lehelt.