Kõige ilusam raamat

Ma ei loe just palju eesti kirjandust. Õigupoolest, täiskasvanutele mõeldud ilukirjandust loen üleüldse viimasel ajal vähe. Aga mõned suured lemmikud muidugi on. Jäälätted nende seas. Minu jaoks kõige kaunim raamat, mida kunagi lugenud olen. Poeesia kõik ligi kolmsada lehekülge.

Iseenesest pole sisus ju midagi uut. (Shakespeare kirjutas juba Tõrksa taltsutuses, kuis mehed naiste peale kihla võivad vedada.) Ilus tudengipreili ja kihevil noorhärrad. Ja et mingil hetkel on mäng kontrolli alt väljunud.

Ja kogu selle mängu taustaks on lakkmatu igatsus. Kantud ehk Kangro enda Tartu-igatsusest? Igatsustest sünnib uusi maailmu, mis omandavad ometi samaväärt tähenduse pärismaailmaga. Ja mõnikord vist olulisemagi.

Kui Krossi Mesmeri ring on nostalgiline lugu kadunud maailmast, selline ilus lugu sellest, mis kohe sõja ja okupatsioonide tõttu lõppemas. See, et lõpp saabub tegelaste välistest põhjustest tingitult, annab kõigele mingi erilise süütuse värvi.

Kangro tegelased jõuvad oma saatuseni ise. Asse lugu jõuab lõpule, sest teisti polnudki võimalik. Eksperiment lõppes. Jah, omamaoodi the age of innocence siingi. Kohvikud ja korporatsioonid, nagu Tartus ja üliõpilaste puhul juba ette teada. Ent ometi isesugune. Tundeline ja inimsuhetekeskne.

Kui ma oleksin viisteist aastat tagasi pidnud kirjutama oma ilukirjanduslikust lemmiktegelasest, oleks Asse Jairus olnud üsna tõenäoline valik. Nüüd vist enam mitte. (Võib olla tekitab emaksolemine selliste hukatuslike naiste suhtes mingi omalaadse ohutunde?) Aga huvitav ja võluv on ta esimesest viimase leheküljeni. -Ning sirelgi kuulub mu lõhnalemmikute hulka.

Miks ma Jäälätetest praegu kirjutan? Põhjuseks on Päevalehe sari, mis hetkel just Kangroni jõudnud.