Vaese aja äriidee. Või ka: kuidas ma jalakäija poriseks pritsisin

Sõitsin tänasel tipptunnil Lõvipoisile trenni järgi. Mis tähendas vasakpööret viadukti alt. Mis omakorda tähendas vääramatut sõitu otse poriauku (vastassuunast tulid samuti autod, nii et pöörata polnud eriti kuhugi, kiirus oli niigi väike -- kuigi jah, oleks ma neid auke teadnud, võinuks veel väiksem olla.)

Vaevu olin jõudnud koolimaja ette, kus poeg veel viimaseid minuteid trenni tegi, kui helises telefon.

Kas teie olete Iibis?
Kas teile kuulub sõiduauto Audi numbriga xyz?
Kas te sooritasite pöörde viadukti alt Vaksali tänavasse?
Te pritsisite üleni poriga kokku ühe noormehe. Ta soovib teiega kohtuda Kauburi kaubamajas. Kui te seda ei soovi, kirjutab ta politseisse avalduse, mida menetleme vastavalt korrale. See tähendab, et mõlemad osapooled kuulatakse üle ning seejärel otsustatakse, mida edasi tehakse.

Sain noormehe telefoninumbri. Vabandasin siiralt ja küsisin, kuidas ma saaksin juhtunut heastada.

Alguses kuulsin dramaatilist lugu mujalt meie linna tulnud noormehest, kes pidi tuttvatega kokku saama. Aga nüüd on ta täiesti poriga koos, peab vist koju tagasi sõitma, häbi tuttavategi ette ilmuda. Ja sõber oli ka temaga kaasas, olevat samuti porine. Kõik minu süül.

Tundsingi ennast tõsiselt süüdi. Et ikka oleks võinud kiirust vist veel väiksemaks võtta ja... Nüüd on noormehel selline suur mure.

Ühesõnaga, algul tundus, et minu pahategu oli täiesti korvamatu. Küsisin, kas saan ehk siiski kuidagi aidata. Kuhugi ära viia, vajadusel maksta hiljem pesumajaarve.

Seepeale selgus, et tehtud kahju on mul võimalik hüvitada kolmesaja krooniga.

Kokku saamine pidi toimuma nüüd juba vana kaubamaja parklas, mõne minuti pärast selgus, et veel parem, kui uue kaubamaja omas.

Lõvipoiss oligi jõudnud trennist pärale.

Kaubamaja parklas mu autot juba oodati.

Kolme lapse emana olen näinud väga poriseid riideid. Olen näinud poriseid riideid. Ja natuke poriseid riideid. Aga nii puhtaid poriseid riideid küll mitte kunagi.

Küsisin selgust. Oh, selle intsidendist möödunud kakskümmend minutit olevat noormees veetnud end puhastades. Püksid olevat praegugi niisked. Heledatel teksadel ei paistnud ei pori- ega veeplekke. (Katsumise teel oleks võinud muidugi täpsemat selgust saada...)

Andsin nõutud raha.

Ega see suur raha muidugi pole, ütles seepeale noorsand.

Minu jaoks küll on, vastasin.

Lasin siiski noormehel enda kuuldes politseisse helistada ning oma pretensioonid minu suhtes tagasi võtta.

*
Selline ilus vastasseis, eks ole. Jalakäija versus autojuht. Umbes nagu Punamütsike ja hunt, märter lõvipuuris või Harry Potter ja ungari sarvsaba. Autojuht on kindlasti see, kes ületab kiirust, ei näita suunda, juhib joobes ning pritsib lisaks muule jalakäija märjaks. Viimast võib veel sõbergi kinnitada.

Mis võimalused oleksid üldse hundil, kui Punamütsike ja vanaema (peatunnistajana) süüdistavad teda apluses, petturluses ning kannibalismis?

*
Nii et äriidee on siis järgmine. Tuleb leida õige koht, eriti hea, kui tegemist on vasakpöördega tihedas liikluses, kus juht sõidab vägagi tõenäoliselt vääramatult suurde lompi. Seista ise natuke eemale ja panna aga järjest autonumbrid kirja. Riskiks on muidugi mõningane märjakssaamine. Aga vilumuse tekkides on lihtne leida õige koht, kus pori ei pritsi rohkem, kui just hädapärast tarvis.