Muidugi sünnivad lapsed armastusest!
Mõtted laste sündimise võimalikkusest või võimatusest keerlevad ilmselt juba bioloogilise determinandina iga fertiilses eas inimese peas. Nii et seda, et teema mind kuidagi ei puudutaks, ei saanud ma väita ei Ekspressi artiklit ega DV bloogi lugedes. Viimast refereerib ka tänane Delfi kollase magnetina mõjuva pealkirja Laps on kehvem lahendus kui SMS-laen abil.
Klõpsasin huvi pärast lahti ka kommentarid. Ja sääl süüdistati autorit, et too olevat ise lastetu rikkur. Samuti tarbimishulluse propagandas. No ja Delfile iseloomulikult hullemaski.
Mina, keda ei saa kuidagi sildistada ei lastetuks ega rikkuriks, olen aga mõelnud peale Ekspressi artiklit samu mõtteid.
Kenad noored inimesed tolles artikis väidavad, et uue emapalgaga veaks veel poolteist aastat välja. Kuni elu jälle paremaks läheb. Nende esimene laps on veel pisike ning nende kogemus lapsekasvatamisest ilmselt samuti.
Tegelikult pole kulutused lapsele kunagi nii väikesed, nagu nad on seda vanemahüvitise laekumise ajal. Kui toidad rinnaga ning kasutad marlimähkmeid, gardeeroobi võib hea tahtmise korral alati kelleltki laenuks saada (imikute riideid võib vabalt kasutada ikka päris suur hulk tittesid, enne kui nad mingil põhjusel kandmiskõbmatuks muutuvad) - siis lapse peale õigupoolest igakuiselt eriti ei kulugi. Ka retseptiravimid on alla-kahestele sümboolse hinnaga.
Mina võin tuua näite omaenese käesolevast nädalast ja kolmest lapsest.
*Üks laps läheb nädalavahetusel võistlustele. See tähendab bussi- ja söögiraha.
*Teisel oli tarvis kahte kingitust.
*Laenatud ja purunenud mänguasja asendamine uuega.
*Kooli kevadkontserdi piletite raha.
*Ravimid kolmandale lapsele.
See kõik on ainult lisaks söögi- ja riietekuludele. Eluasemekuludele. Trenni- ja muusikakoolimaksule. Iganädalasele taskurahale. Missugune neist kulutustest on välditav?
Lugesin ühest ülimalt sümpaatsest blogist vanemahüvitise ülempiiri vähenemise hirmust (linki ei pane teadlikult). Ja seal kasutas üks ema fraasi meilt peteti lapsed välja. Ma ei tea, võib olla kukkus see sõnastus lihtsalt nii tobdalt välja. Aga... minul tekkis küll silme ette pilt sellisest stereotüüpsest maal või väikelinnas elavast paljulapselisest perest. Kus lapsi palju ja elamispind väike. Kus tööl käib heal juhul isa (kui ta olemas on). Võib olla on kummalgi vanematest ka väike viinaviga. (Rõhutan, tegemist on teadlikult väga klišeeliku näitega.) Ja kui sellisesse perre sünnib laps põhjendusega, et siis saab poolteist aastat miiniumemapalka ja lastetoetusi kah juurde, siis mille poolest erineb maksimumhüvitisele lootev linnaproua sellest väikelinnaemast? Summad on teised, seda küll. Aga ka võimalik kukkumine sellevõrra valusam.
PS! Ilmselt on siinkohal tarvilik lisada, et ma EI ARVA loomulikult, et kui naine jääb juhuslikult ning planeerimatult lapseootele segases ja keerulises olukorras, siis ei tohiks ta sünnitada. Või koguni, et last ei tohiks lapse enda tõttu soovida. Jutt käib siiski lapsest kui teadlikust projektist segase majandusolukorra üleelamiseks.
Labels: MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN
posted by iibis @ 9:37 AM
12 Comments:
ajakirjandust uskudes: Ida Virumaal on sündivus oluliselt tõusnud.
meie neljas sündis 1989 ja varsti sai esimene 18. Loomulikult polnus mingit vanemahüvitist. Seaduse järgi muutusin kolmelapseliseks, siis kahelapseliseks ja lõpuks ühelapseliseks, kuigi koolides käisid sel ajal vanemad lapsed ka.
Valikud tuli teha (loobumine enda hambaravist, puhkusereisidest, tasulisest enesearendamisest, rääkimata teatrietendustest, kinokülastustest jm. meelelahutustest) laste huvihariduse kasuks. Õnneks ma ei kahetse, aga peale tuleb mingi äng, kui loen praegustest toetustest.
No kui petmisega tegemist, siis petukaup müüjale tagasi, laste puhul pole ka 14 päeva piiri probleemi.
Sinu laste aeg polnud muidugi kerge, Emmeliina. Ühelt poolt varakapitalism ja teiselt poolt paradoksaalselt ennesõjaaegsete peremudelite püünele tõstmine. Sotsiaalne mõõde sealjuures õhemast õhem.
Teisalt: siis polnud inimestel tarvis laenuga kodusid soetada. Laste huviringid polnud kallid. Üliõpilastele maksti koguni stippi (tasulisest kõrgharidusest nägid und ehk ainult tulevase Reformierakonna asutajad).
Palju lapsi pole ilmselt ühelgi ajal kergeim valik võimalikest. Ja segases majandusolukorras sünnitamine seda enam. Just selles oligi ju tegeikult iva: vale on vaadata (järgmist) last kui võimalust olukorra lahendamise edasilükkamiseks. Sest siis on vaja vastuda ühe inimese eest veel lisaks.
w, muidugi võib ka selle petise kohtusse kaevata näiteks. (Eeskuju siitsamast Eestistki võtta: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/7318E65F0F30A194C2256E51005A5781 ).
Sest, olgem ausad, kui viid ebaõnnestunud värvivaliku tõttu mantli poodi tagasi, ei haugu selle peale ükski koer. Aga lapse puhul loeb vist ka üldsuse arvamus.
Tegelikult ma siiralt loodan, et tegu oli ikkagi oma mõtete ebaõnnestunud väljendamisega. Et vanemahüvitis polnud ka selle ema puhul peamine motivaator, vaid ikkagi kõigest lapseotsust toetav hoovake.
kuigi see pole see teema tuletan endale meelde, et Poeg 1 õppis gümnaasiumi kõrvalt Mainori majanduskooli esimeses lennus 1993-95, mis oli tasuline. Kuumaks u. 100.-
Huvikoolid ei olnud Rakveres odavad, pilliõpe 2000 a. aasta läbi 350.- kuus.
Kusjuures linn ei toetanud lähiümbruse valdade õpilasi ja vallast arvati, et see tilulilu on teie eralõbu.
Kõige hullemad olid poistekoori välisreisid. Pidin isegi EVP-sid müüma.
Aga see jutt ei ole üldse virisemiseks. Lihtsalt, et meenutada, kui kulukas on tegelikult perele lapse inimeseks kasvatamine -koolitamine, mida sinagi ju öelda tahtsid.
Hea Iibis,
kuigi ma pole antud artiklit lugenud on vahest selle väljapetmise taga olukord, kus valikut tehes sünnitada või mitte sünnitada inimesed arvestavad oma võimalusi, seal hulgas ka majanduslikke ning lähtuvad nendest oma otsustes. Olukorra järsul muutmisel jäävad nii mõnedki inimesed hätta. Samas lastetoetuste najal raskete aegade üleelamisest - kui on planeeritud perre rohkem kui üks laps, siis võib ju teise lapse saamist pisut lähemale nihutada, et kui ei ole tööd, siis kasvatan seni kodus lapsi. Minu enda lapsed on sündinud 96 ja 98, kah sai kuidagi hakkama.
Jah, ning Emmeliina, nagu Sa isegi ju kirjutad, ei lange suurem osa kulutustest sugugi mitte esimese pooleteise aasta sisse.
Ning vale pole ka oma planeeritud lapsi varasemasse aega planeerida. Ainult et arvestada tuleb lihtsalt asjaoluga, et riigipoolne toetus võib majanduslanguse olukorras muutuda ja kahjuks mitte tõusujoones. Ja et selle pooleteise aasta möödudes võid sa olla samasuguses keerulises olukorras koos poole rohkemate lastega. Ja kaks last vajavad juba kahte toiduportsjonit, kahte(era)lasteaia kohta (artiklis oli ju selles EE loos juttu, et munitsipaali kohti pole), topelt mänguasju, sporditarbeid, käivad ju kumbki iseenda eest huviringides jne. Mingis eas ei ole isegi riideid nii lihtne ühelt lapselt teisele pärandada (kui lapsed on eri soost näiteks).
Iva oligi ju selle konkreetse loo juures see, et uue lapse sündi planeeriti kõrge emapalga ootuses, et selle najal rasked ajad üle elada.
Muidugi pole ma sobilik mingiks näpuvibutajaks oma kolme lapse ja humanitaarharidusega. Ja reformierakondlik "kõik müügiks" suhtumine ei ole minu rida kindlasti. Sellest ma ju tegelikult räägin ka praegu.
ma lugesin artiklit, kuid kommentaare mitte. seda lugedes mõtlesin mitut asja - tõesti, vanemahüvitis on 1,5 aastat, kuid pärast investeerid vähemalt 20 aastat. ja veel - seal oli ka vihje sellele, et iseenesest võiks ema tööle minna, kuid lasteaiakohta ei ole. kui isa tööl ei käi, saab ju tema last hoida. või mitte? ka minu 2 esimest last sündisid vanemahüvitise-vabal ajal ning 2 viimast hüvitise ajal. ma ei saa õelda, et see raha oleks mööda külge alla jooksnud, kuid ma tean küll, et nii mõnedki arvestavad laste vahe vanemahüvitisest vanemahüvitiseni. kas nad mitte liiga suurt suutäit ei võta? samuti võiks mainida, et kuna lapsele esimese 1,5 aasta jooksul kulub vähe raha ning ise kodus olles on võimalik kõvasti kokku hoida (transport, riietus, söök jne), siis tegelikult peaks see vanemahüvitis pool aastat armuaega andma. ei ole vaja 1,5 aastast last lasteaeda suruda (nagu näikse arvavat - vanemahüvitise andsite, andke ka lasteaiakoht!).
Kui arvestada, et ainult 1/3 Eesti peredel on isa, kes elab koos perega, siis olles aus, kuid küüniline tuleb naisel laste saamisel arvestada sellega, mitu last suudab ta üksi üles kasvatada.
Ma lugesin DV bloogi (Ekspressi artiklit mitte) ja juba siis vangutasin pead selle noore pere sõgeduse üle. Sest tõesti-tõesti - ilmselt neil on jah see lastekasvatamise kogemus ikka pisike veel (et mitte öelda "suht olematu"). Sest vanemapalk on vaid pisitilluke piisake sellest merest, mis tegelikult kulub lapse üles kasvatamiseks. Heake küll, kaks last kasvatada ei ole päris topelt sama summa mis üheleainsale kuluks - mõningaid riideid annab pärandada küll ning sama kehtib ka näiteks voodite ja muude tarvikute osas (mänguasjad ka), kuid siiski tahavad kõik lapsed iga päev süüa saada ning jah, kui veel huviharidusse panustada (mida enamus vanemaid ikkagi sooviksid teha), siis päris pirakat rahaportsjonit ka selle jaoks. Pluss transport ja muu logistika, et need lapsed sinna seda huviharidust omandama üldse kohale jõuaksid ning pärast koju ka. Ja noh jah, tõesti, kui lapsed eri soost, siis mida suuremaks saavad, seda vähem on võimalik riiete pärandumisele loota - lapse sugu aga niisama lihtsalt tellida ju ei anna.
Vanemapalk on ainult hädade algust edasi lükkav vahend - kui pere majanduslik olukord ning võimalused pärast vanemapalga lõppu taas oma sissetulekud endises mahus tagasi saada, on korras ja reaalsed, siis võib ju mõelda, et saan lapse vanemapalga abil. Aga kui majanduslik olukord on vankuv ning tööväljavaated hägused või hädas, siis sellises olukorras küll veel ühte last muretseda ei tohiks, kui põhjenduseks on vaid, et noh, see titt tooks vähemalt aasta aega lisaraha endaga kaasa. Sest hoidku küll, ega see titt ju pärast aastaseks saamist õhku ei haihtu - ohei, tema tahab üha rohkem hoopiski täisväärtuslikku toitu saada (ja mitte enam rinnapiima), muutub aktiivsemaks ning seeläbi kulutab rohkem riideid - ning lõppeks, jah õige pea muutub huviringi-ealiseks. Kuidas on võimalik, et see noor pere üldse ei mõtle, mismoodi nad seda last PÄRAST vanemapalga lõppu edasi kasvatada jaksavad? Et andis jumal lapse küll annab ka leiva lapsele või? No ehk annab, aga võib ka juhtuda, et kui see jumala õnnistus pärast vanemapalga lõppemist piisava kiirusega kohale ei jõua ja pere ikka omadega jännis on, siis jääb see uus laps lõppeks kannatajaks (sest tema elu saab mõjutatud ning depressiivsed vanemad on lapsele suur mureallikas) ning halvemal juhul üldse süüdlaseks (sest vahib näjase näoga oma vanemaid ja tahab seda-teist-kolmandat) et olemas on.
Jeerum küll on ikka tuulepäiseid inimesi maailmas olemas.
Ma arvan kusjuures, et kogu siinne targutus (ja mitte ainult siinne) oleks olnud olemata, kui noor pere oleks soovinud last lapse enda pärast ja olnud valmis olema kahe lapse vanemad kõigist (materiaalsetest) raskustest hoolimata. Mitte et see oleks ratsionaalsuse skaala järgi võttes mõistlik otsus, aga kuidagi inimlikult arusaadav. Aga asjaolu, et lapsesaamist esitletakse kui (ratsionaalset?) lahendust masu üleelamiseks, ongi see, miks ma siin näppu vibutada võtsin.
Kuigi jah, see mõni aeg taasi loetud "meilt peteti kõrget emapalka lubades lapsed välja", tekitas samuti kummalisi tundeid. Et kui vanemahüvitist makstaks näiteks maksimaalselt kümme tuhat, kas siis kahete kümmet vääriv (praeguste seaduste järgi) ema poleks tahtnudki emaks saada?
Nojah, selle "laps suurest armastusest laste vastu" kurioosseimaks näiteks on ehk see Ameerika Octomum (kaheksike - või ma ei teagi, kuidas seesugust kooslust nimetama peaks - ema). Töötu üksikema, abirahadest sõltuv, juba enne mingi 4 last olemas - aga näed, nii väga armastab lapsi (väidetavalt), et hankis veel kaheksa juurde (hea küll, tema algne plaan oli kuus saada, kaks lisalast olid üllatus pmst). See on ka vaimuhaigus juba ning neid lapsi ma ei kadesta - eriti arvestades, kui vaimselt ebastabiilne see nende emme on. Ise ta ütleb, et ei mõtle lihtsalt ebameeldivatele asjadele - nagu rahapuudus ja ümbruskonna vihane suhtumine - põhjendus on, et kui ta nende peale piisavalt visalt mõtlemast keeldub, siis ehk kaovad need häirivad faktorid iseenesest ära mingil hetkel jälle. Aga tema väga armastab lapsi - nii ta seletas.
Tuletab mulle meelde neid tädikesi, kes koeri-kasse (ja näiteks Ameerikamaal ka hobuseid - mu blogrollis on ühe taolise isendiga võitlemisest rääkiv blogi Argus' Mom - Metsapiiga juurest leidsin ja veetsin mitu ööd lugedes) kollektsioneerivad. Ainult et mõned siis kollektsioneerivad lapsi.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home