Veelkord: kust tulevad ja kuhu lähevad lapsed?
See lastekodu asub imekaunis heimat-stiilis mõisahoones, ümberringi põlispuud, praegu õitsevad sääl ka kevadlilled. Maja oli seest sopiline ja mõnus nagu Muumimaja. Lapsed olid, noh, nagu lapsed ikka. Suuremad riisusid lehti (ja tegid seda väga korralikult), väiksemad mängisid.
Peamine ajend, miks Lõvipoiss sinna tol hommikul oma ema ja isaga külla sõitis, oli üks pilt. Ja poiss, kes pildi tegi. Nii et meie külaskäik lastekodupoisi juurde sai mõnes mõttes alguse juhusest. Seekord oli siis juhuseks sama nimi kahel eri poisil. Nimi, mis algselt tähendab kotkast, võimsat ja kuninglikku lindu...
*
Tiiu juures toimunud arutelus laste arvu üle ei osanud ma sõna sekka öelda. Üldiselt olen ma ise arvanud, et lapsi peaks olema kas mitu või üldse mitte. Ise kasvasin üksi ja nägin alles hiljem, oma laste pealt, millest ma ilma jäin. Ehkki minu vanemate valiku algpõhjus ei olnud materiaalne, rõhutati mulle lapsepõlves just neid aspekte. Et ei pea kellegagi asju jagama. Sul on oma tuba. Ei pea hiljem pärandust jagama. No ja muud sellised loosungilikud väited - mida ma lapsena ka järele kordasin (või vähemalt nende üle ei juurelnud).
Mis siis on see materiaalne pagas, mis peaks lapsele tagatud olema? Kust läheb see inimväärse elu piir? Selle võib tõmmata näiteks nii, et (kooli)lapsel peaks olema võimalus käia vähemalt ühes huviringis, tal peaks kodus olema vähemalt omaenese kirjutuslaua jagu oma ruumi, peaks olema võimalus lubada lapsele vähemalt elementaarseid sporditarbeid - jalgratast (kasvõi pruugitud kujul ostetuna) ja kelkugi vähemalt.
Lastekodulaps ehk ütleks lihtsamalt: tal peaks olema oma kodu võti.
*
Meie külaskäik möödus helgelt. Juba ilm oli imekaunis, ümbrusest ja lastest - nagu eespool öeldud - rääkimata.
Kurbus tuli siis, kui hakkasin hiljem otsima infot kahe nimekaimu edasise sõpruse jätkamiseks. Ma lugesin seda lugu.
On teadmisi, ilma milleta on kergem elada. Ja mõelda (oma) lastest nende huvitegevuse, sporditarvete ja tervisliku toidu tagamise valguses.
Labels: MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN
posted by iibis @ 9:23 PM
6 Comments:
Kurvad on need lood lapsepõlvedest, mida ükski laps pole ära teeninud, tõepoolest.
Aga lastekodulapsele on kindlasti vajalik ka see, et keegi tuleb just TALLE külla. Su poeg tegi õige teo, praegu veel ema abil, kuid rada on õige.
Mu mõtteuit oli algul lihtsalt enesegi jaoks segasevõitu heietus teemal, mis tegelikult kommentaariumis sai hoopis huvitava suuna. Algse tõuke tolleks mõtiskluseks sain tagantjärele tarkusest pakatavast teadmisest, et kui ma näeksin praegu mõnda ema, kes on oma lastega majanduslikult samas olukorras kui ma ise paarkümmend aastat tagasi olin - kas ma teda mitte hukka mõistma ei tõttaks?
Annaks taevas pisut talupojamõistust ja mäletamist, et seda mitte teha.
Lastekodust juttu lugedes tuli meelde "Hulkur Rasmus", kus Rasmus palus, et ometi ei võetaks lokkis juustega tüdrukut, vaid sirgete juustega poiss.
10 aastat tagasi arvasin, et olen teema enda jaoks lahti mõelnud, sest külastades puuetega laste hooldusasutusi tuli palju mõtteid, millega tööd teha.
Eile proovisin kaamose juures sõna sekka öelda, kuid ei saanud. Ju siis pidi nii olema.
Olles lastekodus töötanud tahan öelda, et lapsendamine peaks toimuma võimalikult noores eas, kuid vanemad ei loobu oma õigustest vaid ainult kohustustest.
Vanematele lastele on see koht kasvulavaks toimetulematusele, sest seadused on meil karmid. Mida kõike tohivad kodulapsed teha, kuid lastekodulapsed mitte. Kodulapsed peavad eelkõige vastutama.
Et mitte ühesõnaliseks jääda: kui keegi vaatas Võsa Petsi saadet lastekodus kasvanud noorest mehest, kes elas Narva Jõesuus autos. Rakveres sai ta abiga jalad alla, järgmine tee oli talusse pidule - vargile ja loomulikult kinnimajja. Kui teda esimest korda nägin, siis juba pilk oli selline altkulmu valvas. Mina igatahes temaga kahekesi ühte ruumi jääda ei tahtnud.
Kasutan rohkem isiklikku pagasit ja näited ei pruugi meeldida. Kas mäletate veel Hundi juttu?
Majandusliku poole pealt tsiteeriksin meie Poeg 3 rasketel aastatel: ema, meil on ju kõik olemas - kodu ja sina ja isa.
Nüüd tuli küll mõtteid siit ja sealt nurgast.
On ju ka noori, kes lastekodu ülalpidamiselt - sest kasvatus toimub kodus, kuid lastekodu seda pole - tõusevad täiuslike ja terviklike inimestena oma ellu.
Kuid nad on kahjuks erandid. Iga ilusa erandi kohta on kümme katkist hinge, kes mõnikord saavad lapsi selleks, et end mitte liiga üksi tunda.
See on vale põhjus, paraku. Siis süüdistataksegi vaesust (aga ei nähta, et vaesus on hinges), halbu naabreid, kasvõi santi kliimat...
Kui hing on mõradeta, siis piisab emast, isast ja kodust. Muidu jääb maailma kullastki väheks.
(Muide, miks sa, Emmeliina, ei saanud sõna sekka öelda - kas kommentaarium tõrkus või oli põhjud oma teed kihutav teemakäik?)
Tegelikult tundsin ma ka seda, kuidas minu sisemuses elav demokraat (ei ole parteiline määrtlus) mulle üsnagi konkreetselt keelt näitas ja "böö!" tegi. Sest jah, lapse saamine on kaheldamatult inimese vaba tahte väljund, aga mõeldes selles lingitud jutus kirjeldet emale, kel neli last lastekodus kasvamas... ja kes ootab viiendat. Missugune on tõenäosus harmoonilise inimese sündimiseks ja kasvamiseks? Loogikat rakendades vaid siis, kui ema loobuks tast kohe peale sündi ja ta leiaks omale head vanemad - või kui sünnib nii raske vaimupuudega laps, et talle ta ümbrus tõesti eriti korda ei lähe. (Või mine tea, äkki läheb ka, me lihtsalt ei saa sellest teada.) Aga esimene variant pole vist laekuvate sünnitoetuste ning vanemahüvitise tõttu kah eriti tõenäoline?
kaamos, hea, tõrkus kommentaarium, sest kirjutan otse ja pärast enam ei taastanud, lugesin ainult, sest jutt läks väga põnevaks. Igatahes panin need vaatenurgad enda jaoks tallele.
On ka hullu vastupidist. Lahutatud naine võttis lastekodulapse - teismelise poisslapse. Kuna tal esimene laps oli tüdruk ei kujutanud ta ette kui palju kasvavad lapsed söövad. Varsti oli poiss keldrites moosivargil. JA NAINE ANDIS LAPSE TAGASI.
Tubli poiss oli, oleks saanud u. 30 aastaseks. Teda pole juba mitu aastat.
Meil räägitakse palju edulugusid, kuid selliste asjade kohta öeldakse "juhtum ", mida koordineerib juhtumikorraldaja.
Mina olen olnud suvises lastekodulaste laagris kasvataja kuu aega. Sellest seal sain enda jaoks igatahes selgeks, et mina lastekodusse töötama ei sobiks. Kui need väikesed lapsed seal (3-6), aga ka suuremad (9-11) tulevad ja ennast võimalikult armsaks teevad ja paluvad, et võtaksid neid õhtul koju kaasa - no ainult natukeseks, no ainult korraks... Mina ei jaksaks kaua sedasi vastu pidada. Kõiki neid ju endale võtta ei ole kuidagi võimalik.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home