Vana tsirkusehobune ja tema etteaste
Aprilli viimasel päeval tabab mind peale ülikooli lõpetamist alati vana tsirkuseratsu sündroom. Fanfaarid kutsuvad, tuleb areenile liibata. Paned kleidi selga, otsid oma auväärt peakatte ja lähed. (Kusjuures eriti naljakas tundus mulle koju jõudes tehtud avastus, et olin vana tsirkusehobuse moodi ennast eneselegi märkamata lille püüdnud lüüa ning koguni huulepulka kasutanud. Millal ma seda teha jõudsin, ei suuda tõepoolest meenutada.)
Minuga ühes tuli vaid tütar Kõrreke. Vanemal poisil oli trenn ja noorema käest ei küsitud midagi, tema pakiti autosse ja viidi Mamma juurde.
Rongkäigus oli kõik, nagu on olnud aastaid. Meeskorporandi pahane mörin kaasvendade pihta: ise tartlased ja joovad SAKU ÕLUT! Kõrreke oli mehi vaadates murelik: kas tõesti kõik PEAVAD jooma? Lõbusamaks läks marssimise ajal, siis kui mehed ees müristasid üht ning selja taga teist laulu laulda, kõvasti ja valesti mõlemast suunast.
Kõrreke vaatas huviga nii linnapea- kui rektorihärrat. Lasi endale Gaudeamust tõlkida. Sai aimu, mis on selts ja mis korp! Oli mures, et kui tema tahab detektiiviks saada, siis kas talle ülikoolis ikka sobivat eriala leidub.
Pärast rääkisime igati teemakohaselt Baerist. Et miks ta nii kuulus on. Et tema avastas munaraku. Mis on, niipalju kui mina tean, vist inimese ainus silmaga nähtav rakk. Ning Kõrreke kujutles end Baeriks, kes järsku märkab: ohoo! näed, see siin vist ongi munarakk. Vaatasime huviga tähtsa professorihärra igakevadist peapesu ja lipsustamist.
Ning jalutasime silmakliiniku juurde, kuhu olin oma sõiduvahendi jätnud ja viisin ka Kõrrekese Mamma juurde.
Lapsevaba õhtu ning seda just volbriööl! Mõtlesin numbritele oma pangaarvel... väsimusele... ja tulin ära koju. Vähemalt saab täna ennast korralikult välja magada.
Ega vana tsirkusehobune ju avadefileest palju rohkem jaksagi!
Pilt... mis aastast? 1996? 1998? Ei, siis oli ju ilm nii soe, et isegi jakk kleidil oli liiast... 1999? Noh, siis oli jälle vihmane... Pilt on tehtud siiski tänavu, mõni tund tagasi. Nihil novi sub solem
Labels: kuidas me elame
posted by iibis @ 6:29 PM
2 Comments:
Jaaaaaa, ma mäletan 1996, aasta "päevi". Oli jah soe!!! Mõõõõõnus!!!
Njah, mul polnud lapsevaba õhtut, mulle justnimelt toodi mu laps vanaema juurest tagasi, nii et sedakorda siis sedasi. Aga ehk homme ülehomme veab rohkem. Ja... laupäeva varahommikul tahaks lodjaga sõitma minna. Kasutada ära laste und.
Ma käisin viimati vist kaks või kolm aastat tagasi Volberfestil. Jah, algus oli lahe ja tore, aga miski keskpaigas hakkas tundma, et tõesti vana tsirkusehobune. Tuttavaid enam palju polnud. Eks need öised üritused rohkem neile olegi, kes ülikoolis hetkel õpivad ja igal nurgal tuttavaid kohtavad. Kahju tegelt, et see aeg seljataga on.
Nostalgialaksu saab kätte ikka. Ainult et jah, volbrit ei meenuta tänasel ennelõunal ei miski muu kui ühe mustateklimehe kingitud nartsiss. (Selleski pole seejuures midagi isiklikku, kuna nartsisse jagati kõigile silmapiiril paiknenud naistele. Ja minu praegune vilumus antud küsimuses ei võimaldanud teklil sirklistki lillekinkimise aja jooksul sotti saada.)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home