Ühest ostmata jäänud kleidist

Pühendet Kukupaile, kes ulatas meemimkutse.

See juhtus mu ülikoolilõpetamise kevadel. Muidugi, lõpetada, mis see siis ära ei ole. Ainult et minu lõpetamine oli kole pikale veninud, tolleks aastaks olin neli aastat oma kahe järjestikku sündinud mudilasega kodus olnud. Lisaks oli mul üks töö vabatahtlikuna, mida ma õigel ajal ära lõpetada ei osanud, siis olid lapsed põdenud järgemööda tuulerõugeid. Ühesõnaga, kevad oli käes, aga lõputöö oli valmis vaid vaimus.

Ühel märtsikuisel pärastlõunal astusin ma sisse kaltsupoodi. Ja nägin Kleiti. See polnud mingi lihtne kleit, vaid unistus. Must, kunstmaterjalist küll, aga mitte odava välimusega. Kergel voodril, imeilusate tumepunaste pisikeste roosidega. (Must, punane ja valge on riietuses mu värvilemmikud.) Hind vaid viiskümmend krooni.

Proovisin kleiti selga. Istus nagu rätsepatöö.

Ja korraga tabas mind tugeva ebausu hetk. Et kui ma selle kleidi ostan, vot siis ma sel kevadel ülikooli ei lõpeta. Ning lahkusingi poest kleidita.

Oma töö jõudsin õigeks ajaks valmis, sain veel oma õppetooli parima lõputöö preemiagi.

Lõpetasin pükste ja jakiga.

Ja kummalisel moel leidsin pärast lõpetamist ühe väga sarnase tegumoe ja värvigammaga kleidi. Ainult et materjal oli igapäevasem, puuvillane. See on juba mitmeid häid aastaid mu suvine lemmikkleit.

*
Meemi teisele poolele ei oska ühtki samaväärset lugu meenutada. Ikka on hea meel, kui mõni raamat, mida olen käes kaalunud ja ostmata jätnud, on parasjagu sooduspakumises. Imbi Paju Tõrjutud mälestused näiteks... noh neid on veel. Või kui leiad antikvariaadist mõne raamatu, mida oled kurvalt ja korduvalt raamatukokku tagasi viinud, sooviga seda varsti uuesti laenutada. Nii on minu riiulisse jõudnud väike Lotmani raamat ja ja tõeliselt haruldane Gurevitš.

Kui võib, siis jätan meemi kolm õnnestunud ostu ja üks kripeldama jäänud mitte-ost, siiasamma, vabalt võtta ning kirjutada.

Imekauni kleidi leiad siit, võid kahemõõtmelises olekus kojugi tellida.