Bärbid ja relvad
Olen alati olnud seda meelt, et on mäguasju, mida ma ise, omal initsiatiivil ostma ei lähe. Nendeks on siis barbid pliksile ja relvad poisile.
Kunagi, kui ma olin kasvatusküsimustes veel teoreetik (ja muidugi väga enesekindel teoreetik), ütles mulle mu tuttav kolme poja ema: sa võid pojale mitte püssi osta, aga ta võtab siis püssikujulise puutüki või ehitab legodest. Minu lapsed küll kunagi nii ei tee, arvasin ma muidugi.
Barbinuku sai tüdruk kingituseks oma tädilt. Huvi plastikust siresääre vastu oli lühiajaline ja hääbus iseenesest. Teiste nukkudega oli lihtsalt põnevam mängida. Muuseas, kui Lõvipoiss väike oli, mängis ka tema heal meelel nukkudega. Tal olid omad Kusti, Ruudi ja Oskar, kõik eri suuruskategooriates ning neil olid õega ülimalt fantaasiaküllased ühismängud.
Pumpernickel on teistlaadi poiss. Vanema vennaga poiss. Nukud ja loomad ei paku talle enamasti rohkem huvi, kui neid rallitamiseks vanale nukuvankrile istuma panna. Üldiselt ei pane ta ka tähele, kui mõni titt vankrist suure hoo tõttu pudeneb.
Võib olla filmist Nimed marmortahvlil (mida poisid Mamma juures käies ikka ja jälle vaatavad) või hoopis koolinäidendi tõttu meil laenuks olnud püssist - aga igatahes oli võtnud relvaihalus meil iga päevaga üha suuremaid mõõtmeid. Relvi kombineeriti küll mängulaeva mastidest, küll köögiriistadest, paar päeva tagasi olid poisid õues leidnud veranda alla hoiustatud kõverad metalltorud ja sõda käis.
Arutasime küsimust Härraga. Tema meenutas, et ka tal oli lapsena mängupüstol. Tajusin ta hääles teatud nostalgilisi noote.
Nii sõitsimegi kord enne trenni mänguasjapoest läbi ja ostsime need ihaldatud vidinad. Lõvipoiss seejuures suuremalt osalt omaenda taskuraha eest. Karbil oli kiri Vanusele 8+. Oh, kui nõus ma sisimas sellega olin (erinevalt näiteks neljatükilisest puslest, kus kirjas pole sobiv alla-kolmestele, eks.)
Muidugi lugesin sõnad peale. Toas ei tulista. Väikevenda laadima ei õpeta. Jne, jne.
Kusjuures Pumpernicklile sobivat mittelaetavat varianti polnud. Või nagu oleks üldse sobiv püstol kahepoolesele olemas. Aga kui ma talle tema isiklikku ostnud poleks, oleks lihtsalt venna oma igapäevases ohus. (Lõvipoisile otsime samas vanuses nukutarbeid, muidu ta võttis kogu aeg õe omi...)
Poisid olid muidugi ülimalt õnnelikud. Väikevend küll nentis, et tema püstolil pole patareid (mis on tema arvates maailmas liikumapanevaks jõuks), aga tulistas õhtu otsa kolle.
Esimesel õhtul relvaomanikuna soovis ta enda oma koguni voodisse võtta, kaitseks kollide vastu. Lõpuks, minu põhjaliku selgitustöö tulemusel, oli ta nõus, et ema ei lase ühtki kolli tuppa. Aga äkki tuleb päkapikk ja viib püstoli kaasa? Viimaks suutsin veenda, et päkapikud käivad ainult talvel ja laste asju ära ei võta.
Väike ümar lapsekäsi poetas püstoli viimaks pisikesse tugitooli voodi kõrval. Ja nõudis seepeale Mõmmilaulu.
Ja minu tunded on pehmelt öeldes vastakad.
Labels: osalev vaatlus, seest siiruviiruline, soo-loogia
posted by iibis @ 8:13 AM
22 Comments:
Ma pole kunagi mõistnud, miks ei tohiks poisid mängurelvadega mängida. Miks? Relv on osa mehe minapildist. Relvaga kaitstakse perekonda ja kodumaad. Mees ilma relvata on abitu ja võimetu täitma talle elu poolt seatud ülesandeid.
See oleks sama, kui taunida tüdrukutel nukkudega mängida.
Kui nüüd juba soostereotüüpidesse laskuda, siis nuku vaste poisile pole küll minu jaoks relv. Üldse olen ma seisukohal, et nagu iga naine ei pea emaks saama (kui tal pole selleks tungi) nõnda ei pea ka iga mees olema keskaegsel moel relvakandja.
Ma ei arva, et mehed sünnivad, relv pihus, täitmaks elu poolt seotud ülesandeid.
Nagu ka tüdrukud ei sünni roosasse riided-kingad-kenid-kabrioletid barbimaailma.
Noh, vähemalt on lootust, et peres kasvab tulevane vallavolikogu esimees. Katsuge veel möts ka leida ja peaks kõik eeldused loodud olema.
olen 4 poja ema. Kui olin veel noor lasteaiakasvataja :), siis otsustasin, et koju võiks ilmuda ainult jahipüss (mängu), millega jahimees Punamütsikese kõhtu söönud Hundi maha laseb.
Mingil ajal, 80-ndate alguses ilmusid kaubandusse läbipaistvad relvad, ilusad ja värvilised. Need kingiti. ja kingiti patareiga lasketiir koos püssiga. Siis loobusin ja andsin alla.
Kokku võttes: P1 töötab militaaralal, teised on itimehed ja mängivad arvutis seda tulistamise mängu. Rõõmuga ja ennastunustavalt. Nii 29, 22 kui 20 aastane.
Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui tore mänguasi oli tongipüstol. Veidi suuremana õppisin õhupüssist märki laskma, veel hiljem pärispüssist (ja ikka sportlikult tasemel). Minu tütardel olid olemas nii tongipüstolid kui plastmasskuulidega mängupüstolid. Poeg mängis nendega ka kuigivõrd.
Nüüdseks on arvutis tulistamisemängud asendunud rallidega ja strateegiamängudega.
Barbid olid ka täitsa olemas ning on meie nelja-poolesel Tupsul ka. Tema mängib nendega igasuguseid kodumänge. Aga kui veepüssi kätte saab - oh seda õnne!
Ja kui aus olla, ma läheks nüüdki heameelega laskma kuhugi kui saaks...
Teoreetikuna arvasin minagi, et minu lapsed relvadega ei mängi. Eelmisel suvel andsin alla - majja ilmusid veepüstolid. Reeglid on paigas: tulistada võib ainult märki. Sihtida ei tohi õde!, koeri ega muid elusolendeid.
Tüdrukute puhul tuleb roosamaania iseenesest (või on lasteaia kaasmõju), vaatamata lapsevanemate pingutusele vältida roosat.
Keegi ei vastanud mu küsimusele miks ei tohiks poisid mängurelvadega mängida. Kust selline mõte üldse pärit on?
Asi on ka selles, et mängivad need, keda selline mäng huvitab -keegi ei pea mängima, kui ta ei soovi, küll aga peaks olema võimalik mängida, kui seda tahetakse.
Tahaksin mainida, et mind teevad ärevaks hoopis needsamad arvutimängud ja filmid, kus relvade toime ja kasutamine ei vasta nende tegelikule toimele ja kasutusviisidele. Samamoodi nagu peksmine(filmis võib kangelast peksta pikalt ja põhjalikult ilma, et midagi erilist juhtuks. Tegelikus elus piisab vaid ühest hoobist, et inimesele jäädavat ajukahjustust tekitada või silmanägemist hävitada).
Tegelen ise laskespordiga ja olen täheldanud mõndagi huvitavat: inimene, kes puutub igapäevaselt relvadega kokku, kasutab neid ja tunneb neid -ei hakka kunagi relvi jumalikustama, mütologiseerima, imetlema vmt. Iga laskur teab, mida relvad endast kujutavad. Nad ei suhtu relva, kui mingisse imetabasesse võimu-sümbolisse vaid ettevaatust ja tähelepanu nõudvasse objekti.
Muretsema panevad mind hoopis relvadega mittekokkupuutunud ja neid imetlevad isikud. Sellised inimesed on ohtlikud kuna neil puudub selge arusaam relvade ohtlikusest, turvanõuetest ja käsitsemisrutiinist.
Relvakauged patsifistid on äärmussituatsioonides (emotsionaalne seisund?)kõige ohtlikumad inimesed üldse.
Küsisin endalt ja pidasin aru. Jõudsin tegeliku põhjuseni:...hirm vägivalla ees ja relvaga (antud kontestis küll mängurelv) on võimalik oma üleolekut suurendada. Küllap on minu pisikene aju liigselt kriminaliseerunud ja sõnaga relv seostub enamjaolt kriminaalkorras karistatavad teod. Peidan pea liiva alla - üritan läbi relvade mittelubamise - vältida vägivalda, minu jaoks on relvaga vehkimine ähvardav ja tekitab tõrke. Küllap on probleem minus endas, mitte relvas.
Relv ei ole mänguasi, sõda ei ole mäng - kulunud laused. Iseasi, kas relvaga peavad ringi jooksma need, kes selle otstarbest aru ei saa? Nõustun, et relv on isase tunnus ja võimalus seeläbi tegusid korda saata. Ilma relvata ei jäänuks ka koopainimesed ellu.
Ehk on viga meie ümber vohavast liigsest vägivallast või hoopis liiga naisestunud maailmas? Tunnistan ausalt, et tegelikult on ju taunijateks enamjaolt naised, mehed kehitavad vaid õlgu ja ütlevad - normaalne.
Puutun relvadega kokku jahil käies ja näen kõrvalt isaste vaimustust - enamuse käitumine on ok aga teisalt paneb mind muretsema 2-3% isaste käitumine, mis väljendub lapsikustes, mille tagajärjed võivad olla fataalsed ja tegelikult võiks küsida nendelt - kas ja millal neil üldse relvadega mängida lubati ?
Muidugi on see kartus kõigest militaarseset täies teadmatuses elanud inimese kartus. Vendi mul polnud, naabripoistega nii tihedalt ei suhelnud (ehkki ma arvan, et kui poisid omavahel pätti ja miiitsat mängisid, olid neil püssid küll. (Ühest poisist muuseas saigi politseinik.) Ja tõepoolest, Vahtramäe Emilgi kõndis ju ringi oma "mötsi ja pössiga" ja midagi hirmasat sest ju ei sündinud. Pigem vastupidi.
Ja kaheksase poisslapse puhul mul suuri vastuväiteid polnudki. Aga kahene... See ongi ilmselt paratamatu, kui sul on vanem vend. Saad varem endale puldiauto (mille ka varem ära lõhud), õpid selgeks rumalad sõnad ja saad mängupüssi veel enne, kui seda küsida oskad. Eks militaarsete kalduvuste jätkudes tuleb vist tõesti poisid millalalgi lasketiiru viia ja huvi võimalikult ohutult ja teadlikult kanaliseerida.
Relv osa mehe minapildist? Need mehed, kes mind kasvatanud / koos minuga kasvanud / minuga lapsed saanud peaksid selle põhjal siis abitud ja vähem-mehed olema - aga ei ole ju.
Iibise jutule võin ka omalt poolt alla kirjutada. Ka mina arvasin, et ei mingeid relvamänge, ei mingit bärbiroosat.
Elu, kromosoomid, keskkonna mõju on oma töö teinud...
Iibis, minugi vastuseis neis teemades murti minu tahte vastaselt - ühel sünnipäeval tassisid poja lasteaiakaaslased talle sünnipäevaks sellise militaarkogu, et kuku istuli. Poiss oli lihtsalt sünnipäevaks soovinud, kui lasteaias küsitud oli. Mingit aktiivset "sõjategevust" ei järgnenud sellegipoolest, ikka vanad huvid domineerisid edasi. Nii et ainus "relv" me majas on veepüss :)
Barbindus tuli samalaadselt. Ja kui üks juba oli, tuli mänguga kaasa minna, mis muud. Barbiriideid valmistada jne.
Tuuleveskitega ikka ei võitle.. küll aga saab halva mängu juures head nägu teha ning tekkinud olukorda oma nägemusega rikastada ;)
/miskipärast jäi vastusaken siia eilsest peale lahti, "publitseerimata"/
Tere.
Meil kolmest lapsest kaks poissi. Isa on nö sõjaväelane, täpsemlt staabiohvitser. Kodus relvi peale üksiku mängu oma pole. Kuidagi valutult ja iseenesestmõistetavalt on nad püssimaailmast aimu saanud, eks isa tööjuures ja oleme käinud ka ERNA dessandil Salmistus ja Kautlas. Ei ole kunagi relvi üle tähtsustanud ega ka olematuks tunnistanud. Poisid omavahel kodus sõjamänge ei mängi.
PS! Ma ei ole kuulnud ühtegi tsivilisti rääkimas nii ilusti ja lihtsalt ja ... rahust kui seda on teinud tuttavad sõjaväelased.
Thea
Relva kasutades on lihtsam ennast maksma panna, kui aju kasutades. Inimene valib alati kergema vastupanu tee :)
Oma osavuse arendamiseks võiksid lapsed siiski kasutada muid vahendeid, kui neid, mis on mõeldud kellegi tapmiseks.
Reede, ma põhimõtteliselt jagan Su seisukohta. Aga lapsed panevad inimest sageli maailma vähem must-valgelt nägema. Kõike, mida sa isiklikult heaks ei kiida, ei saa ka paaniliselt vältida. Kui poisslaps ikka tahab püssiga mängida, siis ta seda ühel või teisel moel ka teeb. Parem siis tõesti ostame relva koos, räägime, mismoodi seda kasutada tohib ja mismoodi mitte. Ning kui huvi mõne aasta pärast ei vaibu, võib ju ka lasketiirus käima hakata.
Lastel tuleb lasta katsetada rohkem, kui see minusugusele (parajale kana)emale vistiti meeldib.
Mu isa, kes oli ka aastaid õpetaja, rääkis kahest vennast, kes olid heast perest pärit, tublid õpilased (ja praeguseks ka tublid ja asjalikud täiskasvanud mehed). Neile ei antud aga taskuraha. (Ema: "me ju ostame teile kõik, mis vaja".) Ja needasamad tublid ja eeskujulikud poisid leidsid lahenduse: varastamine. See, et ema ei saanud laste vajadusest aru, ei muutnud paraku vajadust ennast olematuks.
Jäin mina mõtlema - no kes ütleb, et püss on justnimelt tapmisriist? Kindlasti annab adekvaatse selgitusega käsitleda seda ka muus aspektis - täpsuslaskmine on ju samasugun sport nagu iga teine. Vibu lastakse ja nooli loobitakse märklaua suunas ju ka, ja keegi ei urise, et tapariistad ;)
Küllap saaks poistele samuti täpsus- ja osavusmänge organiseerida :) Ehk et kanaliseerida see huvi sobivalt, nagu Iibiski nimetas...
Analoogia barbinduses on ilmselt see, et on vähemasti võimalus need plastnukud isevalmistatud riietesse panna, no kavõi triibuseelikusse ;)
Kui nüüd rääkida päris relvadest.
Reede, relv ei ole mingi pseudo-(võim!)-panen-end-maksma-vahend.
Relv on viimane võimalus, et kaitsta ennast või endale kalleid inimesi, kui selleks peaks tekkima väljapääsmatu vajadus.
Enesekaitse ja vastupanu vägivallale on iga inimese õigus ja vabadus. Võiks isegi öelda -kohus.
Enne relvastatud vastupanu proovitakse kõiki muid vahendeid.
Jutt, et relva kasutavad inimesed, kel sõnadest püüdu jääb, on väga demagoogiline. Relvi kasutavad inimesed. Ja inimeste motiivid on erinevad, -sest on suur vahe, kas relva kasutab naine, keda püütakse vägistada või terrorist, et oma poliitilist sõnumit kuuldavaks teha.
Need kaks inimest on erinevad -nii nagu on erinev nende õigus.
Relv ON osa mehe minapildist. Sest iga väljakujunenud ja selge maailmavaatega mees teab, et just tema ülesanne on kaitsta oma lähedasi (pole mõtet hakata arutama selle võimaluse tõenäosuse üle -"kaitsmisvajadus" on mehe jaoks instinkt millel võivad puududa igapäevaelus ratsionaalsed põhjendused).
Mehed on teadnud viimased 100 000 aastat, et relv võimaldab neil kaitsta ja toita oma perekonda. Ja tegelikult tevad seda ka tänapäevased kultuuri koormaga koormatud mehed.
Intrigeerimiseks selline seos:
keelates poistele relvadega mängimise, võiks keelata ka tüdrukutel nukkudega mängimise -sest pole ju mingit ratsionaalset alust oletada, et nad tulevikus üldse lapsi saavad (isiklik soovimatus -probleemid "kõrgest" vanusest tingitud rasestumisega -sobivate isakandidaatide vähesus jmt). Ja mis veel hullem -paljud naised, kes on mänginud nukkudega ja lapsi saanud -on need lapsed vaimselt ruineerinud või nad saatuse hooleks jätnud.
Muide, miks just 100 000 aastat? Tulirelvad võeti kasutusele keskaja lõpul, aga australopiteegid, kelle puhul on samuti väidetud isaste omavahelisi võitlusi, jällegi mitmed miljonid aastad varem?
Mina küll ei näe relvakasutamisvõimekuse ja mehelikkuse vahel seost. Ja võrdlus nukkudega - nukkudega mängimine ei ole ainult tüdrukute rida. Meie pere vanem poiss mängis koolieelikuna raudselt rohkem nukkude kui nö traditsiooniliselt mehelike mänguasjadega. Ma arvan, et temast tuleb vägagi mehelik mees.
Üldse, mulle tundub, et kasvatus ei peaks olema nii soospetsiifiline. Alates juba sellest, et pliksidele müüdavad asjad (ükskõik, kas otsid pidžaamat või koolikotti) on kõik sellised tibipiltidega ja roosad, poistele ei leia jälle midagi, kus poleks mingit ämblikmeest või kung-fud. Pea võimatu on leida nt ühevärvilist T-särkigi.
Rääkimata sellest, et lasteaias suunatakse kõik härrased vaikimisi auto- jja preilid nukunurka.
Oma kallite kaitseks on ka naine valmis relva haarama.
Kasvatus ei pea tõesti olema soospetsiifiline. Püüdsin vaid kaitsta poiste õigust mängurelvadele :)
Häda on ju selles, et arusaamatutel motiividel üritatakse neilt seda õigust ära võtta. See on ju sama jõhker, kui keelata tüdrukutele nukud ("pole neid nukke vaja -see on liiga soospetsiifiline ja võib teha tüdrukust ühekülgse kodukana, kes kapseldub etteantud soorollidesse ning muutub nn machonaiseks" ;)
Oh, mina olen täitsa nõus sellega, et enda kaitsmiseks on vahel relva vaja. Ja ma tean ka, et kui laps tahab relvaga mängida, siis seda ta ka teeb.
Ma lihtsalt unistan maailmast, kus asjad saab mõistuse ja rääkimisega aetud. Kuidas sellise maailmani jõuda, mina ei tea :(
Hea Ibis!
Oled päris ägeda mõttevahetuse valla päästnud. :)
Ma kahtlustan, et siis on mängus saatus oma kuldse, ära iial ütle iial, reegliga.
Minagi mõtlesin, et ei mingeid relvi kunagi. Oh, naiivsust! Tulid relvad ja sellega võimalus kehtestada mängureeglid, et ei tohi kunagi lasta neid, kes mängus ei osale. Tuli võimalus rääkida päris relvadest, vastutusest, vägivallast ja surmast. Usun, et kokkuvõttes tuli kasuks.
Piigale lubasin mitte iial osta Bärbisid. :) Naiivne mina! Hiljuti sai 15! sellelaadset õekest ära kingitud tuttavatele kolmikutele, kes said väga õnnelikuks. ega inimene looduse vastu saa! :)
Relv on ohtlik nende kätes, kellel pole
a) piisavalt oskust seda kasutada
b) piisavat ettekujutust muudest enesekaitsevahenditest
Kui relva saab kätte inimene, kellel puudub oskus ennast kaitsta muud moodi kui tulistades, on tulemuseks vihamõrvad ja koolitulistamised.
Kui relva saab kätte inimene, kes ei oska seda piisavalt kasutada, on tulemuseks laskeõnnetused.
Poisse relvadest täiesti eemal hoida ei õnnestu juba seetõttu, et vähemalt kolmveerand kõigist arvutimängudest tänapäeval sisaldavad tulistamist ja relvade idealiseerimist. See on vaat et isegi ohtlikum kui plastmasspüstoliga õue peal mängimine.
Nii et mingil määral võiks relvahuvilised poisid siiski saada võimaluse relvi tundma õppida - kasvõi lasketrennis siis. Aga samas oleks eluliselt oluline õpetada kõigile "mehepoegadele", et relv on küll see kõige viimasem ja absoluutselt ultimatiivne vahend enese kehtestamiseks või kaitseks. Seda justnimelt selleks, et neil ei juurduks arusaamine, mida arvutimängud jõudsalt kultiveerivad, et ükskõik mis raskus või takistus elus ette tuleb, paneme pommi või haarame relva ja voila ongi plats puhas ja probleem lahendatud. SEE on see koht kust koolitulistamised tulevad.
***
Meie majapidamises mõned üksikud relvad leiduvad. Eriti nad mulle ei meeldi - sest mulle ei meeldi see inimeste sihtimise teema. Aga kui nad korra juba olemas on, siis kolle ja toataimi on meil siiski lubatud tulistada - kasse, vanemaid ja väikeõde mitte. Praegu koguvad plastmasspüstolid juba tolmu, sest arvutis on palju suuremad ja vahvamad relvad käepärast. Olen siiski jõudumööda püüdnud selgitust teha, et ehkki mängudes tundub tulistamine väga tore ja asjakohane, siis reaalses elus saab tulistatav viga, tal on väga valus ning tihtipeale ta ka sureb - reaalselt ja üldse mitte toredat olukorda luues.
Pisikeste plastmasskuulidega relvad ma oma majapidamises pärast veidi aega kestnud meelepaha keelustasin, sest need kuulid vedelesid igal pool, nende vastu tundsid huvi kassid ja väikeõde, kes kõik neid konsumeerida üritasid, ning lisaks polnud ma kindel, et minu keeldudest hoolimata siiski koduloomi ja beebisid mängult tulistada ei üritata - ning sellise plastkuuliga näiteks kogemata kombel silma tabamine võib siiski päris halbade tagajärgedega lõppeda. Seega neid ma mängus kasutada ei lubanud - väljas suured poisid omavahel veel hädapärast, aga selle silma tabamise ohu pärast ma ka sellele väga hea pilguga ei vaadanud. Õnneks nüüd need enam nii padupopulaarsed ei ole ka.
Mingi nukuhull ei ole ma ise kunagi väga olnud - minu nukkude peamine kasutegur omal ajal oli, et nendega sai Shakespeare'i näidendeid läbi mängida :) (neid oli piisavalt palju). Barbisid ma ilmselt sihiteadlikult ostma ka ei hakka - liiga kallid. Nukuriideid ma ka ei viitsi meisterdada - võib-olla kui tüdrukul endal huvi on, siis ehk vanaema viitsib aidata (tal see õmblemine suht "käpas"), aga kuna tema elab Soomes, siis ega ma õigupoolest teagi, kuidas meie tüdrukul see nukkudega mängimise asi olema saab :). Noh, sugulasetüdrukutel on mõned nukud ja meheõde (kel endal kaks tütart) oskab ka õmmelda, äkki annab neil kuidagi koopereeruda selles asjas siis :). Hetkel meie tüdruk on küll tüdruk kellel on vanem vend. S.t. peamised mänguasjad on mudel- ja puldiautod. Nukud (noh, talle on neid ikka kingitud - mitte küll Barbisid) vedelevad unustatult voodi all.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home