Lahkumisi ja kohtumisi

Täna on juba teine isa sünnipäev ilma isata. Pildil on isa nooremana kui mina praegu. See on lastele alati natuke võõras mõelda. Et vanematel on olnud omad elud enne neid.

Surnuaeda sõitsime ratastel. Sealsamas lähedal on maja, kus Kõrreke on elanud suurema osa oma elust, no vähemalt praeguse seisuga. Sõitsime väikese ringi, vaatasime aknaid. Kummaline, et maja tagant ei leidnudki enda oma hoobilt kätte. Kibuvits õitses, lõhn oli magus.

Nägime naabrinaist. Eakat vene naist, kellest paremat naabrit pole olemas. Vaikne, heasoovlik ja puhtustarmastav. Rääkisime pisut, nagu ikka, tema vene ja mina eesti keeles ja vahepeal natuke vastupidi ka.

Surnuaeda viisime karikakraid ja rukkililli, mis olid olnud isa lemmikud. Mammaga saime väravas kokku, ta sahmis mõnevõrra õnnetult, kuna vihm ja tuul olid potililled tema arvates näotuteks kribalateks muutnud. Pumpernickel tahtis kangesti riisuda, ning oli nõutu, et kus see Papa siis tudub.

Mõned lahkumised on õnneks ajutise iseloomuga. Oma venna Lõvipoisi saatsid Kõrreke ja Pumpernickel spordilaagrisse. Maja on kuidagi vaikne ja tühi.