Naised-lapsed omavahel

Mida teevad naised-lapsed omavahel? (No mäletatavasti saatsime Lõvipoisi spordilaagrisse, eks ole.)

Esiteks, kohe peale hüvastijätukallistusi ja kirglikku lehvitamist (seejuures sündmusevärilise etteastega meistrilt) siirdusime turule ja ostsime suure lillkapsa. Millest sai kojujääjate rõõmuks hautise põhikomponent.

Mammal külas käies kaebas Kõrreke, et tal pole midagi lugeda. Läksime siis raamatukogutuppa ning lasin pilgul üle oi-kui-tuttavate riiuite libiseda. Soovitasin talle siis raamatut, mille Mamma oli mulle (ilmumisaasta järgi otsustades sama vanalt, kui mu tütrerosin praegu) ostnud siiani meeles oleva kommentaariga: see on ilmselt küll üks suur jama! Oma ema sõnu oskan ma tõlgendada ning ma ei pettunud: minu mäletamist mööda on tegu ääretult lõbusa raamatuga. Kõrrekese arvates kah, ainult et sadakond lehekülge olid järgmise päeva hommikuks läbi loetud.

Kõrrekese nõudmisel sõitsime täna ka ratastega botaanikaaeda. Nimelt kui me viimati sääl käisime, polnud mul sularaha kaasas ning Kõrrekese soovitud palmimaja jäi nägemata. Seekord siis käisime ka sees ning sellest ka mõneks ajaks aitab! Nimelt on palmimajas kõrged trepid ja rõdud, millesarnastest mina parema meelga eemale hoian. Kuid tänu kaasasolnud Pumpernicklile, kes lustlikult ka kõige kõrgematest treppidest muretult üles traavis, polnud ka mul pääsu. Lõpuks vedas. Lapsuke plärtsatas maha keset kastmisest tekkinud loigukest ning pükste vahetamise ettekäändel õnnestus ta eskortida tualetti ning seejärel ka majast välja.

Muu programm oli rohkem kooskõlas mu nõrkade närvidega. Jalutuskäik õues, partide vaatamine, jäätisesöömine ning raamatukogu külastamine. Kõrreke kohtus viimatinimetatud kohas ka oma sõbrannaga, kes ta vilunut Disni Enterpraisi poolt välja antud nõiaplikade raamatute juurde juhatas. Nüüd oleks justkui minu kord öelda: see on ilmselt küll üks suur jama!

Kaalumisel on hommehommikune Hannah Montana seanss.

Õhtul tuleb Lõvipoiss koju.