Hüvastijätumeister

See pealkiri sobiks küll hästi mõnele naistekale, kuid tegelikult kavatsen ma kirjutada hoopis Pumpernicklist. Nimelt meeldib talle kohutavalt hüvasti jätta.
Eriti vahva ja pikk protseduur on hüvastijätmine mõne pereliikmega, kes närviliselt viimaseid asju pakib ning kui veab, siis ka mõne maha unustab. Reeglina tähendab see uut musi ja lehvitamist. Sinna juurde öeldakse tavaliselt da-daa. Aga ühel hommikul, kui Pumpernickli isa ütles talle tšau, vastas ka Pumperickel ise da-tau. Ka võõrastega on päris huvitav hüvasti jätta. Spordiklubis, kus me võimlemas käime, on selline administraatortibi, kes enamjaolt on küllaltki apaatne, kuid hüvastijätt Pumpernickliga on tal alati vägagi südamlik ja sisaldab hulganisti vastastikuseid lehvitusi. Kui keegi meie lahkudes spordiklubi trepil veel vastu juhtub tulema, lehvitatakse tallegi. Kindlast jäetakse hüvasti kõigi poemüüjatega, mänguplatsil mängivate laste ja nende vanematega. Südamlikkuse aste suureneb veel tuntavalt, kui keegi meie juurest kodust lahkub, olgu siis tegu remondimehe või vanaemaga. Lisaks lehvitatakse ka kõigile neile inimestele, keda ema tervitab. Näiteks kui me täna hommikul kodu juurest startisime, siis enne, kui Pumpernickel eeskujulikult kiiverdatult rattatooli istus, oli jõutud juba kaks korda hüvasti jätta. Esmalt naabritädi -- innukad lehvitused ja mõlemapoolsed sõbralikud hüüatused kuni tädi kadus tänavanurgani. Teiseltpool-naabrite noorsandiga kordus sama väiksemas ulatuses -- noormees istus lihtsalt autosse ja sõitis ära, enne kui Pumpernickel jõudis enda arvates KORRALIKULT hüvasti jätta.