Kes viimasena naerab, blogib ülikooli raamatukogus

Esmaspäev näitas oma erinevaid nägusid juba hommikust alates.

Väikevend oli unustanud, et talle lasteaias meeldib ning jäi minust nuttes maha. (Õnneks oli see talle siiski varsti meenunud.)

Ise tundsin end lõunaks erakordselt tublina: olin käinud tööl, trennis ja poes. Poes olin kenasti järginud eelarvet ja valmistoidu asemel ostnud hakkliha ja köögivilju. Tegin lõunasöögiks hakklihakastet, mida ma vist aastaid polnud teinud.* Lapsed tulid koju, sõid, kiitsid ja viimasel ajal toiduga pirtsutama kippuv Lõvipoiss tõstis endale koguni teise portsu. Nautisin enesega rahulolevalt pärastlõunakohvi, sirvisin tööpabereid. Leppisime lastega kokku, et nemad saavad arvutisse alles siis, kui minul tööasjad tehtud. Nad olid väga arusaajad.

Läksin oma laua taha ja vajutasin nupule. Vajutasin veelkord nupule. Selgus, et minu arvuti on vähimagi hoiatuseta üles ütelnud. Kontrollisin pistikuid. Ei midagi. Ekraan töötab, arvuti ise aga mitte. Sain kokkuleppele vastava eriala tudengist sugulaspoisiga. Ta tuli, vaatas, kruvis külje maha ning konsulteeris telefonitsigi, aga jäi täiesti nõutuks. Telefonikõnest härraga tuli välja, et firma, kust arvuti ostetud sai, on vahepeal pealinna kolinud.

Ega midagi. Tegin oma tööasju eile koolis kella 7.45 kuni 17.15. (Vahepeal 12 minutit kestev lõunapaus.) See oli küll kohati mõnevõrra raskendatud, sest arvuti ise on väärt muinsuskaitse alla võtmist.

Muidu on elu muutunud tundmatuseni. Püstitasin vist isikliku rekordi magamamineku aja koha pealt. Ma tõesti ei mäleta, millal (ja kas üldse?) olen ma läinud magama 23.15. Esimene öö oli harjumatu, ärkasin kolm korda üles, et telefoni pealt kella kontrollida.

Paberkandkandjal ajaleht jõuab tuppa juba hommikul.

Lasteaiaarve maksin eile tööl, aga Kõrrekese trenni asjus lähen vist otsin täna mõne makseautomaadi. (Sest peale vastavate koodide sisestamist küsis tööarvuti minult, kas ma soovin neid meelde jätta.)

Täna tulin siis raamatukokku. Kõik on siin kuidagi väga tuttav ja võõras ka. Teine korrus on remondis (aga siin on muidugi alati kuskil mingi remont käimas, niipalju kui ma mäletan.) Tualettruum on vana koha peal. Eripäraks neokapitalistliku kombe kohane paberihoidik, mis pole mitte kabiinides, vaid nende ees. (Et keegi rulli hõlma alla ei paneks?)

Varsti lähen ja vaatan, kas kohv maitseb siin sama halvasti nagu alati.


*Põhjuseks oli asjaolu, et kunagi ühes ammuses telesaates oli öeldud, kuidas kokad hakklihakatet omavahel nimetanud. See peaaegu ei tulnud mulle söögi ajal meeldegi.