...kõikidel, kel hing on sees, on midagi ees...

Kuidas ja millal see sügis kohale jõudis, mina tähele ei pannudki. Lihtsalt ühel hetkel tunned vajadust kindad ja mütsid välja otsida ning külla tulnnud vanaemal on näpus kotike villaste sokkidega lastele. Eile lastega mänguplatsil hakkas mul ikkagi külm - mille peale mu sportliku mõttelaadiga poeg soovitas mul lihtsalt natuke joosta.*

Ja siis näed, et kohal ta ongi. Vaielda pole midagi. Täna hommikul oli härmatis maas ja auto esiklaas jääs.


Meie käisime ujumas ja kinos.

Film oli poistekas. Taustamuusikaks vahepeal kõlanud Carmina Burana meenutas filmi, kus ma seda esmakordselt kuulsin - ja pärast mida ma ilmselt mõnda aega Val Kilmerisse armunud olin. Või noh, midagi sinnapoole. Aga tänane film oli ülimalt moodne ning pesakond vaatas suud-silmad pärani. Kõrrekesel tuli aeg-ajalt kätt silitada, ilmselt annab tunda vähene kodune treenitus action-filmidega.

Õhtul vaatasime korralike inimestena Superstaari, sõime õunakooki ning tundsime head meelt, et see laulja, mõnusalt joplinlik tüdruk, kes nii mulle kui Kõrrekesele meeldis, pääses ka edasi.



Ning olen mures järgmise nädalavahetuse pärast. Nimelt oleme mitmeid aastaid käinud ühe raamatupoe lastehommikutel. Umbes kuu ka raamatukogu muinasjutuhommikutel. Ning nüüd on lisandunud, nagu Lõvipoisi õpetaja meile kenasti meilitsi teada andis, ka laupäevased kohtumised kirjanikuga. (Kõik toimuvad enam-vähem samal ajal.) Mida teeb siis sellisel juhul tõeline raamatuhuviline?

Võib olla loeb kodus?

*Seda ma tegin ka ning tõdesin, et ma jõuan ujuda pikema ma maa kui joosta. (Tõsiasi, millega võiks muidugi tegelda... kui aega oleks.)