Mis juhtub, kui näed unes tiigrit?

Ööl vastu eilset oli Väikevend näinud unes tiigrit. Too tulnud öösel meie aeda ja pikutanud õunapuu all. Hommikul läinud kenasti loomaaeda tagasi.

Ja täna see päev lõpuks koitiski. Nohust polnud seekord järel ka mitte märga plekki. Nii õnnestus juba kolmandal katsel pääseda adenoidioperatsioonile. Aga eks me nägime seekord vaeva kah, nädal aega lasteiast kodus ja Mamma hoida. Eelmisel õhtul oli elevus vallanud ka õde-venda. Kõrrekesega sai meenutatud tema enda operatsiooni. Lõvipoiss käitus nagu suured vennad muiste* ning seletas itsitades, et Väikevennal lõigatakse kõht lõhki ja pannakse kivid sisse. Nii et viimane pomises mõtlikult: kaevu juurde ma siis ei lähe!

Kaasa võtsime hiire ning Puhhi ajakirja vahelt saadud taskulambi. Viimane on meil praegu Püha Reliikvia staatuses, millest ei saa lahkuda ka mitte WCs ja magades.

Haiglas uuriti kõrvu, pandi käele geeli ja anti selgapanemiseks karudega pidžaama. Viimane asjaolu põhjustas suurt arusaamatust. Ja mõningast tõrkumist. Vastupanu sai murtud vaid lubadusega, et kui pidžaama seljas, siis ma teen pilti ja saadan selle päkapikkudele ja issile. Mu pilk jäi pidama pidžaama küljes olevale kirjale, kuna esimese hooga lugesin riidetüki olevat märgistatud sildiga mõrvaosakond.

Kanüülipaigaldamine oli vist ainus hetk, kui minu pesamuna end mustermudilasena näitas, taskulamp kõvasti pihku pigistatud. Operatsioonisaalis aitasin tugiisikuna maski puhuda - noh, umbes nagu sünnitajaga hingates või nii - ning juba ta vajuski raskesse tehisunne. Samas seisundis sain pojakese ka tagasi. Õnnis uni ei kestnud aga kaua.

See mis järgnes, oli ootamatu. Et narkoosisist toibumine ei ole alati rahulik, olin ma muidugi kuulnud, kuid mitte näinud. Asja tegi hullemaks oma võsukest operatsioonilt ootav tädi kõrvaltvoodi ääres, kes tundis vajadust tulla sahmima ja õpetama. Meenus hiljuti loetud Hundi ulu kahetsus, kui raske on leida Eestis inimesi, kes oskaksid väärikalt ja elegantselt teisi teadagi kuhu saata. Mina kah ei oska. Kui sa oled lisaks vihjamisele ka otse öelnud, et ma arvan, et ma saan ta ise ilma võõrasteta paremini maha rahustada ja seepeale sirutab proua minu poja poole käed ja küsib huuli torutades, kas too mitte tädile opsile ei taha, olin ma tõesti võimetu. Kahju tõesti, et ei osanud tädi ennast opsile saata! Õnneks tuli appi tuttav anestesioloog ning olukord normaliseerus sedavõrd, et meid lubati ära palatisse.**

Seal jäi Väikevend vaatama telekast tulnud Puhhi multikat, nuuksus veel natuke ning jäi magama. Üles ärgates oli minu poeg tagasi. Küsis taskulambi järele. Sõi ära Regati jäätise (nähes seejuures välja nagu tervislikku vahepala nautiv vampiir, sest suu ümbrus ja põsed olid kaetud verega), lasi ette lugeda traktoriraamatu, küsis juua.

Koju lasti meid juba veidi peale keskpäeva. Voodisse minna Väikevend ei tahtnud. Küll aga sõi ära suure vaniljepudingu. Seejärel nõutas tükikese lavašši juustuga. Vaatas filmi Mütsike ja salakaubavedajad. Sõi koos koolist tulnud õe-vennaga makarone singiga. Istus mu süles ja vaatas mõnuga nii pilte oma haiglasolemisest kui ka varisemakippuvast Solarisest. Ise meenutas seejuures rahuloelvalt, et meil läks viimati kinos ainult kommipakk kaduma, aga selle leidsime kah pärast istme vahelt üles. (Nii et vedamine - vähemalt lae kaelakukkumisega võrreldes, eks ole?) Seejärel sõi ta koos vennaga jäätist. Vaatas lastesaateid. Sõi ära suure võileiva munaga ja jõi kirsimahla.

Praegu magab mu pesamuna ülakorrusel. Käisin pisut aega tagasi ja kustutasin ta pihus taskulambi.

*Täpselt nagu Fred ja George Weasley, kes väitsid Ronile, et sõõlamine seisneb võitlemises trolliga.
** Tegelikult pidas mu poeg au sees lihtsalt peretraditsioone. Ka minul on lõigatud ära adenoid 30+n aastat tagasi. Ilma narkoosi või tuimestuseta, nagu tookord kombeks. Mamma pidanud seejuures tundma piinlikkust, kuna arst olevat talle pärast öelnud, et ta on näinud palju lapsi, aga nii kõvasti kisavat varem mitte.