Koolid peaaegu nagu Argentinas või Türkmenistanis!

Lapsevanemana koosolekule minna on kohati kummaline. Kui tuleb meelde see mõnevõrra kõhe tunne oma ema kunagistest koosolekutelkäimistest - et mine tea, mida sinu kohta nüüd jälle teada antakse. (Ma polnud kunagi mingi musterõpilane, nii et kui mitte muud, siis mõne seni targu enda teada hoitud hinde paljastumine oli ikka võimalik.) Kusjuures tol ajal, kui mingist andmekaitsest polnud juttugi, visatud klassipäevik emade sekka, kes käsi välja sirutatud ootasid seda hetke kui laps päkapikke. (Või nagu praegusaja teadlik lapsevanem ootab, käsi õieli osturallil rahva sekka paisatavat sooduskaupa. Kui veab, on isegi firmasilt küljes.) Õnneks ei tundnud Mamma end seal teiste lapsevanemate hulgas just hiilgavalt - noh, pole vaja olla selgeltnägija, leidmaks siin seoseid minu enda hinnete ning raske ja pika puberteediga - nii et ega koosolekulkäimine ta lemmiktegevus just polnud.

Praegu on muidugi olukord teine. Tänu info kiirteedele on teave hinnetest ja pedagoogide kaebused teinekord ennegi päral, kui vanem ning laps näost näkku kohtuvad. Aga õnneks hoolitsetakse ka tänapäeval mingigi meelelahutuse pakkumisest uudishimulikule lapsevanemale.

Nii võis kuulata näiteks proua õppealajuhatajat, kes korduvalt rõhutas, et vabariigi koolide top kümnes olime me kõrgel kahekümne teisel kohal. Samuti oli päris värvikas tütre klassijuhataja kirjeldus olukorrast sööklas, kus näljased gümnasistid passivad meie laste toidulaua lähedal ning avaldavad lootust, et ehk see kartul või kissell jääb sellest või teisest lapsukesest söömata. Klassijuhataja kohus on siis oma laste toitu kaitsta.

Kahjuks ei asu kool Sigatüükas ning paraku ei oska minusugune mugu ühel ajal kahes eri kohas viibida. Samas, kogemused õpetavad, ning ma teadsin täpselt, missugune koosolek kestab teisest poole kauem, nii et jõudsin ikkagi teatud mööndustega mõlemale.

Huvitav on see, et värske võõrkeeleõppur Kõrreke on saanud inglise keeles küll mõned viiedki, kuid küsimusele kodusest tööst vastab stiilis: ah, pidime vihikus pildi lõpuni värvima. Mina nimelt oma kooliajast mäletan, et kui ka kõik muu võis olla õppimata, siis sõnad-väljendid-tõlkelaused-jutustamine rütm oli vääramatu kui marssimine maiparaadil ja nõudis ikka igapäevast tööd.

Muidugi, võib olla on tütar minust lihtsalt tublim? Kusjuures, ilmselt on kah. Ka tema muusikakoolis käimine paneb mind üha imestama - harjutamas kuulen oma neiut haruharva, kuid viimati kui ma küsisin hinnete kohta - ise valmistudes vastust kuuldes moraliseerima - no ausõna, ma võin vahel päris vastik ema olla - sain vastuseks üheksa. Loengu järjepideva harjutamise tarvidusest võisin endale hoida.

(Tegelikult pole tubli laps muidugi kerge olla. Eile tabasin end kiitmast härralegi Lõvipoissi, kes oli saanud õigeks ajaks loetud Londiste ning lugemispäevikugi ära täitnud. Sest jah, Kõrreke, kes lõpetab raamatu enam-vähem ülepäeviti, selle eest vist ülepäevast kiitust ei pälvi...)

Aga, üldiselt, ma ei tea, kas see on vananemise tunnus, kuid olen täiesti nõus selle lõõgastushariduse probleemitõstatusega. Justnimelt, et õpikeskkond, mitte õppimine ise on püünele tõstetud. Mitte et õpikeskkond poleks oluline, aga see ei tohiks olla primaarne. Noh, umbes nagu haigla keskenduks ennekõike positiivse paranemisõhkkonna loomisele - vetevulin ja linnulaul kõrvus juhitakse patsiendid läbi kiviktaimla kunstieraapiasse - ja siis nenditakse, et huvitav küll, miks mõned patsiendid ikkagi ei tervene.

Võib olla on ka meil varsti koolid nagu Argentinas. Nendest, mäletatavasti rääkis Pipi. Seal tuleb kompvekivabrikust toru otse klassiruumi, kus õpilased neid pugivad. Ja õpetaja keerab kommidel pabereid lahti.

Türkmenistanis juba enam-vähem nii ongi.