Kuidas käia pealinnas?

Dinosauruste nukuteatrisse olid meil piletid võetud nõnda aegsasti, et võimalikest kaasnevatest ohtudest polnud veel haisugi. Isegi sellest ei mõelnud, et kuidas me öösel koju tagasi tuleme. Seagripist rääkimata.*

Otsustasime seakorda oma ökoloogilist jalajälge mitte suurendada ning kasutada ühistransporti. (Kahjuks pole kõik ökodimensioonid korraga hõlmatavad ja ma pole tegelikult kindel, et meie plaan ka ökonoomseks osutus.) Alustuseks sõitsime rongiga. Olin endale raamatupoest soetanud nii suurepärase kaardi, et teadsin pesakonna pealinnas koheselt ka õigesse trolli tüürida. Kus ma ka aru sain, et minu kooliaegsest vene keelest (beleejet paarus adinooki...) selles linnas paraku ei piisa. Panin nimelt raha vastavasse luugikesse, aga pileteid ei saanud. Raha anti venekeelse ühmatuse saatel tagasi. Proovisime siis veelkord, laenasin Kõrrekeselt kahekümneviieka ja lugesin oma parkimismündid kokku ja näedsa, kroonipealt täpse raha eest saimegi piletid.

Järgmisel hommikul olime targemad. Enne ühistranspordi kasutamist läksime ja ostsime piletid lähedalasuva kaubanduskeskuse putkast. Mis oli ses mõttes õige kah, et parasjagu piletite eest tasumise ajal helistati mulle majutuskohast ja teatati musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti leidmisest.

Bussi peal nägime ära ka reisisaatja, kena punapäise proua, kes abistas lapsi talongide komposteerimisel. Muidugi on reisaatja amet vajalik! Kuidas siis teisiti turistid pealinnas toime tulevad?! Kõik need trollid ja trammid ja isevärki kompostrid!

Igal juhul jõudsime lõpuks - väikese vahepeatusega kommipoes iseenesestmõistetavalt - Pika tänava algusesse. Seal teatas Väikevend, et tema on väsinud. Ja et tema jalad on väsinud. Tema käed on väsinud. Ja isegi tema pea on väsinud. Sellise jutu peale tuleb ju laps loomulikult sülle võtta. Sihtkoht oli tänava lõpus asuv Lastekirjanduse keskus, kuhu Kõrreke on igatsenud minna alates umbes viiendast eluaastast, kui ta sellest Tähekesest luges. Mis osutus mõnevõrra pettumustvalmistavaks, hoolimata mõnest päris toredast näitusest. Tõredad tädid ja jonnimahakanud kolmeaastane pole samuti just parim kombinatsioon. Nii et kui Väikevend lõpuks riidesse sai ja õue läinud vennale järgnes, ei saanud tädi tämbrisse kiledust lisades kommenteerimata jätta: Ta läks õue ja MINA küll ei vastuta! Ta on teil üldse väga rahutu!

Maiasmoka kohvikus peatust tehes nägime õnneks ka sõbralikumaid pealinnatädisid. Kõrreke unustas lauale oma mahlapudeli. Ta läks sellele järele ja oli tagasi tulles väga rõõmus: mahl oli küll ära koristatud, kuid see-eest sai ta kätte musta, rohelist dinosaurust sisaldava seljakoti.

Tagasi sõitsime uuesti rongiga. Olin märkmikusse rongi kodulinnas randumise ajaks märkinud kogemata järgmise rongi väljumise aja ning nii õnnestus sattuda toredale liinile Tunne oma kodumaad! Natuke rohkem kui kolme tunniga olimegi kodus.

*Mamma hoiatussõnad, kui oma kassi tema toita usaldasime: sa osta apteegist maskid! Ausalt! Ja ei ole midagi, et imelik on!