Talv ei hüüa tulles

Emme, ä'a seda nalla enam tee! ütles Väikevend täna hommikul, hääl täis etteheidet.

Ega ma ise ei taha kah. Pidurdada ristmikul enne peatänavat hommikuse tipptunni ajal ja tunda, kuidas pidur on põhjas, aga auto muudkui sõidab ja sõidab ja seisma ei jää. Õnneks oli peateel sõitjatele parasjagu keelav foorituli, nii et ma jäin lihtsalt lolli koha peal seisma, aga midagi muud jubedat ei juhtunud. Väikevend jõudis lasteaeda, mina tööle.


Hea mehaanik on kulda väärt. Ja minul on selline! Tõstsin Mamma juures pesakonna maha ning talvesaapad peale, ja mu auto võeti veel peale tööpäeva lõppu ette.

Õhtul koju jõudes jäid poisid veel õue lumekindlust ehitama. Väikevenna tuppakutsumine õnnestus vaid tänu rohkele piitsale (päkapikud piiluvad!) ja präänikule (homme võib kohe peale hommikusööki õue minna!).

Niisiis, talv on käes ja nagu alati, täiesti ootamatult. Mis veel käes on? Nägin täna inimest, kellega kohtusin viimati lapsena ning tabasin end mõttelt: kes küll on see keskealine tuttava moega mees? (Ja kui ma õigesti mäletan, on kõnealune härra minust aasta noorem...)

Lõpetuseks eksistentsiaalselt üksildane lumememm Mamma postkastilt. Autoriks Lõvipoiss.