iibise pesast

Sunday, November 8, 2009

Tervitustega, I.

Ma ei tea, kuhu kaovad nädalavahetused. Laupäeval koristad natuke. Viid ühe lapse kirjandusüritusele. Lähed talle järele ja ostate koos saapad. Seejärel teine laps sünnipäevale. Koristad veel natuke ja lähed talle järele. Õhtul jääd pesamuna magama pannnes ise magama. Öösel seevastu avastad end kell pool kolm külma mängu kuulamast. (Ma ei oska siiamaani sinutoru oma blokki installeerida).

Veel üks hommik, isadepäev. Surnuaed. Seal on puhkamas terve plejaad isasid-vanaisasid. Viis küünalt. Viis juttu. Jutud neist, keda ma isegi kõiki näinud pole. Kohvik. Kodus pesu kuivama. Audiovisuaalsed tervitused tähtpäevalisele. Lapsed õppima. Natuke tööasju. Lõunasöök, mille juures taban end mõttelt, et ma ei suudaks vist iialgi olla ökolt taimetoitlane, kuna verivorstist loobuda pole lihtsalt võimalik. Lastega ujulasse. Enne seda veel üks saapaost.

Superstaari saadet vaadates tõded, et kena noor meesterahvas esitab laulu oma sünniaastast, ja et see laul on ju see. (Ma ei oska siiammani sinutoru oma blokki installeerida.) Lapsed vaatavad ja leiavad, et laul on imelik ja tants veel imelikum. Ja ega ise kah ei usuks, kui silme ees poleks konkreetseid hetki, et ka ise oled kunagi samamoodi tantsinud. Või veel hullemini. (Te ju ei usu?) Missugune nostalgia! Õnneks olen öelnud lastele kindlalt, et kui neil on soovi, võivad helistada üks kord, viimases saates. Jään sellele kindlaks ega lähe käekotist salaja telefoni otsima. Või oleks pidanud?

Oh jaa. Isadepäev. Ujulas oli isa + laps kombinatsioonid tavapärasest veelgi sagedasemad. Mis on tore. Üldiselt on nende tähtpäevadega vist nii, et kui peres on kõik korras, polegi neil erilist tähtsust. Kui olukorrad on komplitseeritumad, hakatakse miskipärast ennast tähtpäevade liginedes üles keerama. Et siis etteprognoositavalt pettuda.

Minu isa tegelikult oli selline tähtpäevade inimene. Ei, ta oli muidu ka hea isa. Ja veel parem vanaisa. Mõnikord ma muidugi igatsen ta järele.

Viisime täna surnuaiale viis küünalt. Viiest isast kolmel on naised-küünlatoojad veel elus.

Igatsus on võimas tunne.

Tervitustega, I.

Labels: ,

6 Comments:

At November 8, 2009 at 10:38 PM , Blogger ritsik said...

Minu lapsepõlve laul on see ka! Kuigi Oti laul oli tollal lemmikum.
Sa ürita end sinutorusse ära regada. Kui saad kasutajaks, näitab kohe seal laulu all kohta SHARE ja sealt saad valida BLOG. Trükid kasti paar saatesõna, paned publish ja olemas ta pesas ongi!

 
At November 8, 2009 at 10:40 PM , Blogger iibis said...

Naljakas, mina ei mäleta üldse Oti laulu! No absoluutselt ei mäleta!

 
At November 8, 2009 at 11:18 PM , Blogger ritsik said...

Aerosmithi Dude. oo noorus...

 
At November 9, 2009 at 10:41 AM , Blogger v. said...

Teine variant, kuidas saab sinutoru video blogisse (kui tahad, et videokast oleks postituse sees) on selline:
sinutorus on paremas servas kastike, mille ees on kirjas "embed". Sealt kopeerid-pasteerid kastis oleva teksti blogisse ja ongi kõik.

 
At November 19, 2009 at 2:15 AM , Blogger Segasumma Saara said...

v. juhatusele (paremas servas video kõrval oleva "embed" suunise juurest kastikesest kood valida ja oma blokki pasteerida) lisaks ma veel igaks juhuks ka, et pasteerida tuleks see blokki kirjutuskasti ülemisest servast Edit HTML valiku tegemise järel. Muidu ei hakka tööle. Ja, NB!, kohe sama valiku alt ka postitada - muidu võib ka postitamise käigus jälle ära kaduda.

 
At November 19, 2009 at 2:19 AM , Blogger Segasumma Saara said...

Muidugi osadel videotel sinutorus on embeddimine ära keelatud (autoriõiguste värgiga seotult).

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home