Lapsepõlvelood

Vaarisa-raamat kuulus mu lapsepõlve absoluutsete lemmikute hulka. Oli ühesõnga neid raamatuid, mida võis väsimuse või mure leevendamiseks suvaliselt kohalt lahti lüüa ja mille mõju oli garanteeritud.

Kusjuures mäletan selgelt ka esmast kokkupuudet, mis sugugi nii paljutõotav polnud. Ilmumise ajal olin neljane ning ilmselt varsti peale kojutoomist ema seda mulle ka luges. Kuni jutuni Üskübi jutuvestjatest. Nimelt tundus mulle kõrvitspea Ibrahim, kes, nagu nimest järeldada võib, ka kiilaspäine oli, sedavõrd võika kujuna, et ma ei lubanud enam emal edasi lugeda. Ja pooleli ta jäigi, kuni kunagi kooliajal uuesti ja ise selle läbi lugesin.

Kõrrekese ja Lõvipoisiga võtsime ette esmakordselt. Mõnevõrra üllatavalt oli nende vaimustus ehe. Eriti ilmselt Lõvipoisi oma, kes avaldas soovi, et ma selle raamatu talle pärandaks, kui ma surema peaksin. Või siis vähemalt kaasa annaksin, kui ta kunagi eraldi kolib ja lapsed saab. Eks ma siis lubasin (- ega ma siis mõni larifari või tutifrutt pole!)

Kõrrekest märkasin jälle raamatust korduvalt ABC-luuletusi uurimas.

Oh jah, see raamat on vihmametsana mitmerindeline ja liigirohke kooslus. Kõike koos hoidmas värvikas sugulaskond, kes markeeritud küll kohati vaid lause-paariga, kuid osavalt ja mõnuga. Vaarisa, üla-memm ja ala-memm, Nahk-Lisbeth, natuke vastikud õed ja kogu muu kamp seal lugude rääkimise vahel.

Minu laste igapäevased lood on enamasti hoopis teistsugused. Täna siis see lihapallide lugu. Minu jaoks hästi sarnane eelviimati vaadatud merisigadefilmiga. Selline maailmapäästmine koos pingekruvimisega - et kuskilt ikka lugu kah tekiks. (Mida Kõrreke hästi ei talu, aga vaatamata kah ei jäta.) Maailma päästab kusjuures õigeaegselt õigesse kohta sisestatud arvutifail. Ehk ongi vajalik toimetulekustrateegia.

Nüüd, koolivaheaja hommikuti, on poistel võimalik igal hommikul mõnd maailmapäästmislugu hommikustest multikatest vaadata. Hull lugu selle maailmaga. Nagu Prometheuse maks, mida kotkas jälle ja jälle nokkima tuleb.