Kes ütles, et raamatulugemine ei too praktilist kasu?!
Väikevennale ei meeldi eriti küünte lõikamine - noh sõrmedel ju veel kuidagi võib, aga varbaküüsi paluks mitte puutuda.
Nii et kui ma täna enne magamaminekut vaatasin Väikevenna küüsi ning võtsin kapist käärid, kostus kohe häälekat protesti.
-Ma pean su küüned ikka lühikeseks lõikama, muidu oled nagu Kolumats!
Kes on Kolumats? tärkas sellis kohe uudishimu.
-Kolumats oli üks poiss, kes ei lasknud omal küüsi lõigata ja siis ta nägi välja nagu koll!
-Räägi veel sellest Kolumatsist!
Otsisin selle peale kohe raamatu riiulist välja. Piisas juba pildi vaatamisest, kui Väikevend sõrmed ning varbad kenasti minu poole sirutas.
Kui küüned lõigatud, hakkasime kohe lugema. Lisaks Kolumatsile paelus pojanatti ka Lugu Pöidlalutsutajast.*
Äkki pauhti valla uks,
Lemps jääb hirmust hingetuks:
kargab rätsep tuppa suurde
pöidlalutsutaja juurde.
Terav käär teeb knips ja knaps:
pöidlaist ilma ongi laps.
Väga õudne ja väga mõjus, kas pole?
Põhimõtteliselt lugesime ette kogu raamatu. Ainult et seda Kolumatsi lugu tuli lugeda kolm ning pöidlalutsutaja oma neli korda.
*Kas polnud see mitte Viiding, kes nõnda kenasti sõnas: ainult seda omaks hüüa/ mis su hinge puudutab?
Labels: hüva nõu, järjest loe
posted by iibis @ 8:11 PM
8 Comments:
Minul on selle raamatuga väga õudsad mälestused. See rätsep oli ikka üks kole ja kohutav tegelane - niimoodi kohe pöidlad maha! Lugesin ja kartsin. Ja lugesin veel :)
Issand, see on SEE raamat.
Minu meelest pani keegi seal raamatus ennast veel põlema ka, kui tikkudega mängis. Oli vist nii?
Kokkuvõttes sain minagi sest raamatust templi mällu igaveseks :-D
z.
Meil oli üks siniste kaantega versioon (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?51344), ja see on nüüd kuskile kadunud. Aga nende illustratsioonidega versiooni pole tahtnud osta. (On nad üldse identsed? Sõrmelutsutaja ja ninanokkija lugu just tahtsin lastele lugeda kord)
"Meil oli üks siniste kaantega versioon..."
Lõhkiläinud Kolumats ja Kolumats on kaks eri raamatud, head mõlemad.
Kusjuures pole ka imestada, et "tempel mällu igaveseks" sai löödud kogu toonaele lapskonnale, sest silm jäi just pidama trükiarvule - 80 000; перевод с немецкого: Aндрес 3хин (loomulikult!).
"Kangesti kurblik lugu tikutoosiga on täiesti olemas".
oi mu lapsed kartsid seda raamatut!
Tere
loen ja heldin sellest blogist. Väga armas lugemine.
Aga selle raamatuga on ka meie prel oma lugu.
Kaks päeva nädalas hoiab meil lapsi vanaema. Ühel kaunil päeval saan töö juurde kõne vanaemalt, et Kõik, tema neid lapsi rohkem ei hoia! Tulgu ma kohe koju ja tema nüüd lahkub.
Tegu on väga tubli ja ülihoolitseva vanaemaga, kes ei luba lapsi üksi oma aedagi mängima. Ja sel korral kohtusime vanaemaga siis bussipeatuses, lapsed üksi kodus (vaatasid mõnusalt multikaid)! Selgus, et 3-aastane oli lubanud vanaemal pödilad maha lõigata.
Õhtul pidasin siis mehele loengu lastele eakohase kirjadnuse valimise vajalikkusest.
Nad olid raamatukoist selle toreda raamatu paar päeva varem ostnud ja kohe mitu korda läbi lugenud.
(Ja vanaemale sai ka kõik hiljem ilusti ära seletatud.)
Muuseas. Päris huvitav on asjaolu, et raamat ONGI mõeldud mudilastele, nagu tagakaanel kenasti kirjas. Mulle tegelikult selline must huumor väikestes annustes täitsa meeldib. (Kui kogused lähevad suureks, siis lihtsalt ei mõju enam.)
Aga ma arvan, et meie laste vanaemadest üks keelduks lihtsalt seda lugemast (pigem loeks koolilastele kah mingit "Põrsa päeva" ning teine võtaks ilmselt moraali aspekti rõhutamisest mis võtta annab.) Kuna õnneks koolivaheajalised naudivad kõrval just seda humoorikat külge, siis ilmselt ka pisike nüüd liiga tõsiselt seda ei võta. (Ma vähemalt loodan.)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home