Liigub, kiigub, aga paigast ei saa. 2009

Homme ta lõppeb. Mulle on kahest variandist olnud alati sümpaatsem see pp-ga. Oleks just kui lõplikum.

Igal aastal on oma nägu, mingite hetkede kollaaž.

Sel aastal oli Iibisepesas ootamatuid tervisemuresid. (Ehkki, teisest küljest, näidake mulle koht ja aeg, kus need mured oleksid oodatud!)

Veel oli sellel suvel maasikate nägu. Metsmaasikate.




Kogu aastat läbivaks teemaks võib pidada dinosaurusi. Kes said siis sügisel ka lõpuks nähtud. Huvi ei ole vaibunud.



Otse loomulikult on aastal ka vabaduse nägu. Sest juhiload, mis ma lõpuks tänavu veebruaris kätte sain (ma parem ei ütle, kui pika õppimise järel), lõhnavad ilmeksimatult vabaduse järele.

Tööle tagasimineku ja Väikevenna lasteaiapoisiks-saamise nägu. Mis ilmutab end küll ebameeldivalt sagedasti väsimuse kujul.

Mul ei olnud sel aastal väga palju aega lugeda. Aga lisaks lasteraamatututele oli mul rõõm mõnda tõeliselt head raamatut siiski nautida. Kuigi ma ei tea, kas nauding on just täpne sõna, kirjeldamaks võimsaid tundeid, mis on seotud Puhastusega. See oli minu jaoks selle aasta lugu ja omal moel haakus ka minu meeleoludega. Nagu kummalisel kombel ka alles eile lõpuni loetud Minu Eesti.

Juured on kindlalt paigas. Aga latv muudkui kiigub tuules. Tahaks justkui kuhugi minna?

*
Üks suveöine, romantikast absoluutselt vaba hetk.

Olin just lapsega tulnud haiglast, erakorralisest vastuvõtust. Panin nii haige kui ka suures mures terved lapsed magama ning sõitsin apteeki. Ise juureldes: kas jätta igaks juhuks välisuks lahti, et kui ma nüüd väsimusest avarii teen, siis saaks ju kellelegi helistada ja paluda laste juurde minna.

Raekoja taha parkides kuulsin Pirogovilt kellegi valjuhäälset seletamist: vaat nüüd saab kusta, see on alles õnn!

Avariid ma ei teinud. Jõudsin rohuga koju. Umbes kahe nädalaga sai ka laps terveks.