Lapsed ja loomad
Kui ma laps olin, olin ma tõsimeeli vahepeal kassi peale armukade. Last kiita polnud meie kodus justkui eriti kombeks - küll aga pidevalt pahandada ning kärkida. See-eest kassi kiideti kogu aeg: nii tark, nii armas, teeb ainult rõõmu.
Tegelikult ma armastan ka ise loomi. Eriti kõiksugu kasse. Koerad meeldivad samuti, aga annan endale selgelt aru, et koera-inimene ma siiski pole. Ja teen oma loomaarmastuses selge vahe sisse: laps on laps ning kass on kass.
Looma võtmine koju on üldse ennekõike vastutus. Meie Siisi tuli meile ise (kuidas täpselt, olen varem kirjutanud, näiteks siin). Aga olime tol hetkel, umbes aasta peale oma Loorikese kadumaminekut, tegelikult uuele kassile mõelnud. Siisi jõudis lihtsalt pärale.
Lugesin eile artiklit, mille teemaks iseenesest oli suurepärane lugu naisest, kes oma vara loomade kaitsmiseks jättis. Loo lõpetuseks on tsiteeritud loomakaitseametnikku:
Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad-kassid meile tuua ning ei leia oma kodus ja südames vanemate lemmikutele kohta.
Ja ma ei ole sellise loogikaga absoluutselt nõus! Enamik inimesi ei ela talumajapidamises, kus üks kass või koer juurde võtta ei muuda pere elukorraldust. Arvatavasti suuremal osal inimestest, kes loomi armastavad ja kelle elustiil neid pidada võimaldab, seda ka teevad. Aga kui inimese elurütm või elukoht ikka ei võimalda suurt koera oma koju võtta, siis kelle poole veel pöörduda, kui mitte loomakaitsjate poole?! Nördima paneb loomulikult juhtum, kui täiskasvanud inimene (või laps täiskasvanu teadmisel) võtab kodulooma ning siis teda enam ühtäkki enam ei taha. Kuid lapsi ei saa sundida pidama edasi oma vanemate koduloomi.
Olen ise olnud korra elus väga raskes situatsioonis. Nimelt hakkas meie kass Loori, tubane loomake, nagu ta oli, peale teise lapse sündi ühel hetkel pissima ühe lapse voodisse. Õnneks sain ühest netifoorumist häid ideid olukorra lahendamiseks - kuna kass tahab pissida pehmele kohale, tuleb voodisse panna kile või foolium. Seepeale vahetas kass voodi vannialuse ja koridorinurga vastu välja. Ning lõpuks hakkas koguni uuesti kastis käima. (Kuid kui asi poleks lahenenud, oleksime siiski lapse huvid esikohale seadnud.)
Ma ei vastanda praegu lapsi loomadega. Kaugel sellest. Just nimelt koos loomaga areneb silmanähtavalt epaatiavõime ja vastutustunne. Kodulooma toitmine ja tuppa-õue laskmine on juba üsna väikesele lapsele täiesti jõukohane ülesanne.
Kuid ükski laps ei tohiks end kunagi, mitte kunagi, tunda koduloomast vähemväärtuslikuna.
Labels: KASSID, MA ÜHE MÕTTE SIISKI LISAKSIN, seest siiruviiruline
posted by iibis @ 9:34 AM
5 Comments:
Nii veider! Mina olin maalaps ja lemmikloomi seega ei peetud. Ka kassid-koerad olid tarbelooma staatuses.
Ma olen küll kuulnud emadest, kes võtavad oma lapsele hoidja, et koeraga jooksmas ja näitustel käia. Ning tööelu viis mind kokku ühe emaga, kes jättis oma 9-ja 11-aastased tütred keset talve üksi koju ahiküttega majja ning sõitis ise nädalaks Peterburi. Lapsed pidid kodus kalli tõukoera eest hoolitsema.
Oi seda ema viha, kui ta koju saabus ja selgus, et lapsed olid Turvakoju viidud ning peni polnudki nii hooldatud, nagu perenaine oleks soovinud...
Liialdatud loomaarmastus kipub jah teinekord laste hooletussejätmisega kombineeruma. Nt see lugu või siis see...
Teisest küljest, koeraga jooksmas käimine on ema jaoks ehk trenni eest ning kui laps ikka hoitud on, siis pole ju probleemi. Kuhu siit liialduste alguse piir tõmmata - ehk sellesse punkti, kus laps tunneb end loomast tähtsusetumana.
Selliste juhtumite puhul, mis Saksamaal toimusid, pole põhjus liigses loomaarmastuses, vaid armastuse puudumises selle konkreetse lapse vastu. Täpselt samasugune olukord võib tekkida siis (ja on paraku tekkinudki), kui peres armastatakse ainult ühte last ja teist mitte.
Mina olin ka maalaps, aga vahet polnud, kas loom oli tarbe- või lemmikloom - mulle oli ta ikkagi lemmik.
Ja praegu suhtun nii kõikidesse lastesse kui kõikidesse koduloomadesse kui kellessegi, kes on minust teatud mõttes nõrgemad (see käib isegi jõuliste koerte kohta, kuna inimmaailmas, kuhu nad igiammusest huntolemisest tassitud on, on nad inimesest abitumad) ja seega minu vastutusel. Mina pean suutma tagada, et nad oleksid võimalikult õnnelikud. Ja pean suutma lahendada ka nende omavahelised probleemid. Mõnikord nõuab see rohkem jõudu - ka vana ning haige loom võib põetamist vajavana tekitada palju muret nagu samasugune inimenegi (mõelgem nüüd näiteks raukusnõdrameelsuse peale mõlemal juhul, eks ole!). Loomaga on reeglina selles mõttes kergem, et ta on väiksem (võtab vähem ruumi, kui peaks eraldi kohta vajama) ja tema elu lõpeb kiiremini.
Muide, olin ka lapsena kassi peae armukade ja ilmselt samal põhjusel kui Iibis...
Ainult et tegelikult oleksin ma niisamamoodi võinud armukade olla ka näiteks noorema venna peale, kui mul selline olnud oleks - küsimus oli ju selles, et minult kui inimeselt nõuti nii oskamist kui vastutamist rohkem kui kassilt. Mis oli ühest küljest täiesti õigustatud, aga teisalt äärmiselt vastik - kellele siis meeldib, kui seda, et tema targem on, tema kahjuks ära kasutatakse ;)
Eks ma olen ise kah sellest kõrgendatud ootusest (vähemalt millagi) aru saanud ja kasse armastan endiselt.
Hooldamist vajava looma või lähedase puhul on esmatähtis ikkagi see, et hooldamine oleks tagatud. Alati ei saa lihtsalt kõike ise teha.
See loomakaitseseltsi-seltsimees mõjus lihtsalt väga must-valgena. Kui inimese töö tähendab nt sagedasi komandeeringuid ja pikki tööpäevi, on ju tõesti mõistlikum "orvuks jäänud" loomale uus peremees otsida.
Lisan loomavõtmisele veel ühe mõtte: kui inimene tõesti EI TAHA enda kodus looma pidada, lisaks muudele aspektidele, siis ei ole sellel loomal seal vast nii hea elu, kui võiks olla.
Ma olen vahel mõelnud, kuidas suurte papagoide pidamisel on terve pere koos istunud ja aru pidanud, kas ikka tasub. Vähemalt peaks see nii olema, sest mingi sort elab reeglina kauem, kui see, kes ta koju tõi.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home