Kümme

Ma mäletan üsna täpselt, mida ma tegin hetkel, kui meie ajavööndis tähistati 2000. aasta saabumist. Ma olin oma tollases kodus, vannitoas, ning pesin oma last. (Ei ole kunagi hilja alustada kakablogiga!) Ma olin selleks ajaks olnud ema kümmekond päeva. Otse loomulikult olin ma õnnelik, peaaegu et eufoorias.

Aasta lõpus sai mu tütar kümneseks. Anna Wahlgreni arvates on kümneaastane maailma tipus. Ehk ongi?

Ma ei mäleta suurt midagi enda kümneseks-olemisest.

Mõnda asja siiski. Kümneaastaselt pöörasin ma aastateks otsustavalt selja lasteraamatutele. Mäletan selgelt Mammat kiitvat Graves'i - ning kui tema oli lõpetanud, lugesin ma selle läbi ning seejärel järjest Suured Sõnameistrid.

(Ilmselt kompensatsiooniks olen ma praeguses eas hakanud lugema lasteraamatuid - õnneks viisakaid ettekäändeid hetkel veel jagub.)

Kui ma olin kümnene, jäi Mamma südamelihase põletikku ning oli mitu kuud haiglas. Isaga kahekesiolemisest mäletan peamiselt vaarikamoosiga saiadest ning kakaost koosnevat dieeti. (Mida polnud mõistlik ema kuuldes mainida.)


Sel aastal müüdi maha meie suvekodu Põlvamaal ja sellega sai vist lapsepõlv omamoodi läbi. Sinna punasesse majja jäi minust midagi maha ja ma olen vältinud hiljem sellele mõtlemist. (Nagu ka resoluutselt keeldunud võimalusest minna ja vaadata.)

Kindlasti ei olnud ma Kõrrekese-eas nii kohusetundlik nagu mu tütar. Praktilistes ajades olin ma tõenäoliselt niisama koba. Aga tuba pidi mul vist ikka rohkem korras olema? (Viimast vähemalt seetõttu, et kasvatus oli karmim.) Ning ka nõudmiseni palun koputada!, mis seisab kenasti kirjas Kõrrekese toa uksel jäi veel mõni aasta aega.

Huvitav on mõelda, mida räägib ehk kunagi oma kümnesele lapsele mu tütar.