Kevadkontsert, meie kolmas
Ülikooli aulas peetav kevadkontsert on üks mu laste kooli toredatest külgedest.
Seekord esines Kõrreke esmakordselt ka orkestriga, nii et kauplesin vanaema Väikevenda hoidma ja läksin ise kohe kuulama.
Kui olin suuremad lapsed proovi kohale sõidutanud, jäi pilk peatuma Kõrrekesel. Õigupoolest tema kulmudel. Need olid sinised. Kuna tegemist polnud tsirkusnumbritega, läksime pesime esmalt näo puhtaks.
Lõvipoiss klassiga laulmas. Ja poistekooriga. Kõrreke klassiga - mulle hästi meeldis Piimasupp ja kiluleib, no tõesti hea lastelaul! - ja mudilaskooriga. Siis orkestriga ja ühendorkestriga - viimases olid ka vilistlased. Jumal küll, kui tublid nad ikka on!
Kuigi - Kuldne õhtupäike ei kõlanud kõige paremini kokku, meesansambel seal ees mõjus natuke liiga püüdlikult ja oli halvasti kosta. Soololauljaid oli saatmas Mamma kunagine õpilane. Ta mängib liiga kõvasti, kommenteeris Mamma. (Mine ütle talle, soovitasin seepeale. Nii õel Mamma teadagi pole. )
Peale kontserti saime kohvikus kokku härraga ja sõime üheskoos õhtust.
Väikevend oli samal ajal kodus keeldunud vanaema pakutud unest. Minu koju tulles pani ta kenasti pidžaama selga, kuulas ära kolm unelaulu ning uinus silmapilkselt.
Kõrreke oli unustanud oma flöödi kohvikusse.
Niisiis, kontsert läks igas mõttes täie ette.
Labels: hästi ilus
posted by iibis @ 8:42 PM
6 Comments:
Võivad ikka uhked hetked olla tõesti! (Pean silmas just näha oma lapsi mingeid selliseid asju oskamas nagu pillimäng ja laulukooris laulmine).
Küll Sul on ikka tulblid musikaalsed lapsed! Oma laps suurel laval esinemad on ikka uhke küll ju. :)
Minu oma tantsis kunagi, seega olen seda tunnet kogenud :)
Ühe teise Tartu kooli kontserdi algklasside kõigis numbrites (tants, laul, näitering) esines laps, kelle kumbki vanem ei vaevunud vaatama tulema... Tore, et sellised inimesed, nagu Sina, Iibis, on ka olemas.
Kui viimane kommentaar pole nüüd irooniline vihje sellele, mida minu kohta ütles kunagi loetud indiaani horoskoop ja mida ma ikka ja jälle endale kordan ("ära ole ennasttäis kiidukukk!"), siis vastan, et
1) selliseid vanemaid oli täis terve ülikooli aula ja rõdu;
2)vanemal võivad olla väga tõsised põhjused, miks ta ei saa tulla lapse esinemist vaatama.
Absoluutselt mitte iroonia! Palun vabandust, kui see nii kõlas!
Kahjuks olen ma ameti tõttu mainitud lapsukese vanemate elu ja lapsesse suhtumisega väga hästi kursis ja tean, et põhjus oli mittehoolimine... Õnneks on ka meie koolis sellised ükskõiksed vanemad pigem vähemuses. Tõesti on tore, et selliseid üritusi korraldatakse ja vanemad saavad oma lastele kaasa elada.
Ei ole vaja vabandada, ka iroonilised kommentaarid on mõnikord omal kohal. Kuid oma isikliku lapse esinemise vaatamine-kuulamine ei tekita tõesti oh-küll-ma-olen-tubli tunnet.
Aga tead, mulle meenus kunagi loetud intervjuu Raivo Järviga, kes väitis, et tema põhimõtteliselt ei osalenud oma poja lasteaia ja koolipidudel ega tantsinud teiste laste ja tädidega tagumist paari. Ega ta ju sellepärast ei ole olnud halb isa, ma vähemalt arvan.
Kuigi otsest mittehoolimist olen ka ise kohanud. Mis on tõesti kurb.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home