Vanasti ja nüüd

Aja liikumine on mulle ikka ja jälle arusaadavalt kohale jõudnud enda ja oma laste lapsepõlve võrreldes.

Räägin näiteks lastele, et kui ma koolis käisin (õhtupooleses vahetuses), siis lõppesid tunnid mõnikord nii hilja, et ma ei näinud isegi lastesaadet. Nad ei saa sellest aru. Noh, sellest küll, et tunnid lõppesid hilja, aga lastesaateid tuleb ju peaaegu alati mõnel kanalilt - või siis vaatad lihtsalt filmi. Siis oligi üks lastesaade!

(Samas mäletavad suuremad lapsed ka seda aega, kui film tähendas õhukese plaadi asemel magnetlinti. Seda enam, et filmikarbid on praegu Mamma juures, kus neid vaadatagi saab.)

Kui ma laps olin, sõitsin jalgrattaga kas niisama kodu juures, mõnikord poes (poekott rippus pärast lenksu küljes) või siis suviti - juba pisut vanemana - käisime ka sõbrannadega ujumas. Kas Eerika järves - mida on mu meelest ajast aega saatnud kuulujutud küll laipadest, küll nahahaigustest - või koguni Haagel. Praegu pole lapsed küll veel omapäi ujumamineku eas, kuid see-eest ei jõuta ära oodata, millal saab jälle rattaga kooli. Ja kooliesised rattaparklad on paksult täis. Täiskasvanu ratast kui transpordivahendit kasutamas oli vanasti kah küllatki harv nähtus. Ja ma tegelikult ei teagi ainsatki põhjust, miks meie omal ajal rattaga koolis ei käinud. Võib olla mõnes teises koolis käidi?

Ka minu laps olles käis suurem osa klassikaaslastest mõnes huviringis või trennis. Noh, tookord oli põhimõtteliselt kolm varianti - olla ka kunsti-, muusika- või spordikooli laps. (Mina käisin mingitel suhteliselt seletamatutel motiividel esimeses.) Kõik said sinna ise mindud ja enamasti ise ka tuldud. Kui ma käsin koolis juba hommikupoole ja kunstikool lõppes suhteliselt hilja, tuli Papa autoga vastu, kui sai. Aga see autoga järelkäimine oli pigem erand kui reegel.

Nüüd olen ma rõõmus, et mu lapsed saavad peaaegu ise igal pool käidud. Kesklinna piirkonda trenni ja huvikooli mineku said nad bussiga juba esimeses klassis selgeks. Ja olid omakorda ses suhtes pigem erand kui reegel. Minu jaoks on alati olnud võõrastav vaadata vanemaid, kes istuvad tund aega autos, kuulavad raadiot ja ootavad oma lapsi. Lõvipoisil tuleb küll trennis järel käia, sest need lihtsalt lõppevad tõesti hilja, aga kolm õhtust autosutsu nädalas on pigem mõnus võimalus poisiga tagasiteel segamatult juttu ajada kui tüütu kohustus.

Sama võõrastav on enne teatrisse- või õppekäigule minekut lugeda meilinglistist küsimust: kes saab tulla autodega lapsi viima. Tegemist on teise-kolmanda klassiga ning bussisõitu oleks kolme peatuse jagu.

Mõnikord ma taban end muidugi mõttelt: küllap vanemad pidid siis ikka tohutult muretsema. Mina läksin mõni päev kodust välja vist mingi veerand kaheksa ajal hommikul ning koju laekusin veidi enne üheksat õhtul (kui Papa vastu tuli, siis sai pool tundi varem.) Või ei osatud siis midagi karta? Päevalehtedes vist eriti kriminaalsetel teemadel ei räägitud? Praegu helistan ma ikka töö lõppedes lastele - tean täpselt, kes kuhu läheb, mida sööb ja kuna tuleb.


Muidugi on palju sellist, mis ei muutu. Mäletan, et kunagi algklassides pandi meid ajutiselt poistega istuma parema tunnidistsipliini huvides. Paar päeva tagasi teatas Lõvipoiss, et tema pinginaaber pole enam G, vaid hoopis üks tüdruk. Neli klassi kõige sehkendajamat poissi-tüdrukut oli omavahel istuma pandud.