Maised mured: kuidas ma ei ostnud sünnipäevakinki
Lõvipoiss sai oma vanimalt sõbralt sünnipäevakutse. Ülitore. Kingi koha pealt ema ühtegi konkreetset soovi öelda ei osanud.
Läksin esmalt kino kassasse. Nii. Teatavasti on nüüd meie linnas samuti kolm-dee olemas - ise just käisime sel nädalal - ja lastele maksab see 55 eesti raha. Voutšereid saab summas 50 raha - mille eest kolm-deeks ei piisa ja 90 raha (kus jääb jällegi 45 ühikut üle). Kahe üheksakümnese voutšeri kinkimine oleks lisaks raiskamisele ka kallivõitu ettevõtmine.
Seejärel kaubanduskeskus. Monopoli mängu väiksem variant olevat sünnipäevalapsel olemas. Rõivapoes olid päris ägedad T-särgid, näiteks AC/DC-kirjaga ja mõni muu. Pehme pakk on üheksasele härrasmehele vist ikka pettumus?
Siis on veel AHHAA oma neli-deega. Aga see sai vist aasta tagasi kingitud? (Peaks hakkama kirja panema selliseid asju!)
Korralikud legod on samuti liiga kallid - ja sellised saja-ringis valvekarbid vist juba enam-vähem kõigil olemas?
Nii me vist lähemegi esimest korda seda ümbriku-teed. Noh, et päris esimest korda elus, on muidugi liialdus - kui ikka täiskasvanu on oma kutsel öelnud, et tahab raha, siis pole loomulikult kohvikannusoojendajat ostma läinud. Üldiselt mulle lihtsalt ei meeldi raha kinkida, eriti veel lapsele. Võib olla leiame homme koos Lõvipoisiga veel midagi, kui ühel ja teisel põhjusel nagunii kesklinnas oleme?
Üldiselt tahan ma käesolevaga öelda, et head ideed on siinkohal teretulnud.
Labels: hüva nõu
posted by iibis @ 8:18 PM
6 Comments:
Hmmm... Mõni raamat, mis sünnipäevalapse huvidega kokku läheks? Selles eas lapsele passib kinkida ka mõni täiskasvanutele mõeldud populaarteaduslik teos, need on teinekord soodsamad ja pikapeale põnevamaki kui samal teemal lasteraamatud.
Selle peale ma mõtlesin. Aga vale raamat on jälle suur pettumus.
Ses mõttes näiteks oma tütre puhul ma tean, et kuna paljud toovad kingiks sajase raamatupoe kaardi, on tal lõpuks neid paras pakk käes ja saab mõnuga valida. Kui oled ainus, kes viib raamatupoe kaardi, ei pruugi selle eest soovitud asja jälle saada.
Ja vot ei julge enam kinkida raamatut, kui lapsevanem pole just ekstra vastavat vihjet andnud!
Õuelaps? Ma ostsin viimati oma aiaga sünnipäevapoisile mänguasjapoest mingi lendava pallitaolise sabaga julla, 50 eeku. Nad olid terve õhtu seda lennutanud ja tagunud.
aa ja näpurulade hullus on nende klassi poisslapsi tabanud.
sattusin siia juhuslikult, aga teema on tuttav. viimasel ajal on pidevalt sünnipäeva-kutsetel "palun kinkida raha". mõned võibolla lihtsalt ei julge kirjutada kartes nõuda kingituseks 100.- ja vähem ju tavaliselt ümbrikusse ei panda.
oma laste sünnipäevad on lähestikku ja raha tõid mõned lapsed küsimatagi ning kahe peale osteti lõpuks aeda suur bassein.kohati tundub muidugi imelik kui kutsel on selline rahasoov, aga see kingituse otsimine on paras peavalu. raamatutest ollakse praeguseks juba välja kasvanud ja enamasti ohatakse nende üle. vahel tuuakse liiga titekaid, aga on olnud perioode,kus ka nende üle rõõmu tunti. mingi lihtsad tegevusmängud pakuvad ka tihti (lühiajalist vähemalt) rõõmu, isegi kõige odavamad. neid ei oska ise märgatagi,aga kui lastega poodi minna, siis ei jõua ära imestada, mis veel huvi võib pakkuda.
"raamatutest ollakse praeguseks juba välja kasvanud ja enamasti ohatakse nende üle." Vot, just sellepärast ma kardangi raamatut kinkida. Tegelikult on eakahoaseid raamatuid ju ka algklassipoistele, kasvõi seesama "Pints ja Tutsik", mille meie mitte-nii-väga-suur-lugeja Lõvipoiss neelas ühe õhtuga. (Ja pärast kirjutas lugemispäevikusse nii pika jutu, et see ei tahtnud kirjutamispoolele äragi mahtuda.)
Aga ehk tõesti polegi raha nii paha mõte. Kulutab siis vähemalt selle peale, mida ise hindab. Kasvõi raamatu peale, kui peaks tahtma.
Täna sai juhuslikus toidupoes tehtud siiski valik selle järgi, mida kassid ostaksid. Lõvipoisi pilk jäi pidama filmil sooduspakkumiste riiulil ja see sai ka ostetud. Eks näis.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home