iibise pesast

Saturday, November 22, 2008

Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, mälestustest

Mida aeg edasi, seda vähem ma riskin lugeda uut ilukirjandust. Loen üle kas vanu lemmikuid, krimisid või siis hoopis mälestusi.

Ma arvan, et esimene selline raamat, mida ma lugesin -- või vähemalt esimene, mida ma mäletan end lugenud olevat -- oli Bergmani Laterna magica. Väljaanne oli 1989. aasta oma ja pehmekaaneline. Arvatavasti lugesin seda suhteliselt kohe peale ilmumist -- ning elamus oli minu jaoks katarsisttekitav. Ja praegu tagantjärele ei oskagi öelda, kas tekitajaks oli see, et keegi on elanud sellise elu -- või see, et oma elust saab niimoodi kirjutada. Suhteliselt loogilisena järgnes Bergmanile ka Liv Ullmanni Muutumised, mis eesti keeli juba varasemast olemas.

Aga nüüd siis sellest, mis mind on viimasel ajal enim vaimustanud.


Valentine Nõlvaku raamatu
kõik pea 700 lehekülge lugesin läbi ühe hingetõmbega -- ning teisiti pole see vist ka võimalik. Kusjuures milles täpselt see võlu seines -- oli see elu ise või Valentine siirus ja ääretu elutarkus sellest kirjutades, ongi raske määretleda. Kui kellelegi seda ümber jutustada üritaks, kõlaks see vist kui nutulaul. Mida ta ometigi (ja kindlasti!) ei ole. Aga mida ta on -- naiseks- ja inimeseks olemise tarkus, milles ometigi puudub igasugune moraliseerimine.*

Samas oli minu jaoks ääretu pettumus Vladimir Beekman. Peale emapalga lõppemist pole ma eriti raamatuid osta raatsinud, aga selle suvel siiski ostsin. Kuna tegemist on ju absoluutse tipptõlkijaga, kelle kirjanduslik maitse on olnud minu tähelepanekute järgi laitmatu (või vähemalt minu omaga ühtiv...), asusin põnevusega lugema. Ja ootasin, kuna siis huvitavaks läheb. Paraku läks aga üha igavamaks. Mälestusi ei saa kirjutada formaalselt nagu tuleohutuseeskirju. See žanr lihtsalt nõuab, juba eelduslikult, isiklikku puudutust, vastasel juhul on mälestuste kirjutamine mõttetu. Konkreetselt Beekmani puhul oleks näiteks oodanud tema parteisseastumise põhjendusi. No mingid sisemised kaalutlused pidid ju ikka olema -- soov karjääri teha või soov olla eesti kirjandusele kasulik (mida ta ilmselt ju oli ka)?! Või siis näiteks suhted naisega. Ma saan aru et Proua Kirjanik on tema elus oluline, nende abielu ideaalne -- aga mälestustes võiks ju sisalduda ka nende Lugu. Või näiteks teema, miks neil lapsi polnud -- oli see teadlik valik või läks lihtsalt elu niimoodi. Kui mälestusi lugedes ei soovi kirjanik end avada rohkem (või teeb seda pigemini vähemgi) kui mõnes ontliku päevalehe nädalalõpuintervjuus, siis pole nende mälestuste kirjapanemisel suurt mõtet.

Ses mõttes on muidugi täielik vastand Käbi Laretei. Ta kirjutab tegelikult nii hästi, et mõjub kohati ilukirjandusena. Arvatavalt on talle juba kui muusikule-interpreedile omane ka filigraanne kompositsioonitaju. Otsekui tõlkes on parim, mida ma temalt lugenud olen. Suurilmadaamilik (kasutan seda sõna siinkohal täisti iroonivabalt) pilk aitab elu ja mehe-naise (konkreetselt siis tema ja Ingmar Bergmani) suhteid näha distantsilt. Ja pealkirja mitmeplaanilisus avaneb kogu raamatu vältel järk-järgult. Ikka läheb midagi tõlkes kaduma. Ja kummaline, et jõudsin ise oma mälestusteteemas ringiga tagasi. Needsamad inimesed ja elud. Teises tõlkes.

Tegelikult võiks ju kirjutada veel. Sellest, et mulle meeldis väga näiteks Debora Vaarandi lugu, erinevalt näiteks Hundi ulu hinnangust. Sest lahtised otsad mõjuvad minu arvates usaldusväärsemalt, kui liiga kinnisõlmitud. Või Tamara Miljutinast, kelle kultuur kultuuris lugu mõjus nii kaasaelamist ja äratundmist pakkuvalt -- kui ka -- sama perioodi eestlaste mälestustega võrrelduna -- kui täiesti teine maailm. Ja loomulikult Jaan Krossist ja tema loost.

Aga lõpetan hoopis ühe kunagi kuuldud ja kummitama jäänud (vist Põhja-Aafrikast pärit) vanasõnaga: kui sureb vana inimene, põleb maha raamatukogu. Tajusin seda ise selgelt hiljuti, kui tahtsin kirja panna mõningaid oma isa lugusid. Kui inimene oma lugedega on su lähedal, on alati tunne, et nende lugude jaoks on aega lõputult. Aga inimese aeg saab, erinevalt lugudest, ühel hetkel otsa.



*Mart Juur, kelle fännklaabi ma üldjuhul ei kuulu, on sellest tegelikult päris hästi kirjutanud siin.

Labels: ,

5 Comments:

At November 23, 2008 at 8:49 AM , Blogger helle said...

Lugesin ka hiljuti Käbi Laretei "Otsetõlkes". Kas mälestused pole siis ilukirjandus? Ma olen küll Käbi asju ilukirjanduseks pidanud.
Kuigi mõned meruaarid vist pole jah.

 
At November 23, 2008 at 8:49 AM , Blogger helle said...

*memuaarid ikka

 
At November 23, 2008 at 9:42 AM , Blogger Sehkendaja said...

Tead, mul on endal vahel täitsa sama tunne tekkinud (võiks öelda, et arvan praegugi samamoodi, kuigi tegudega seda ei kinnita), et ilukirjandus on nagu ... "odav väljamõeldis" (kuigi väga tihti tõesti nauditav:)). Et loeks pigem midagi, mis on hästi kirja pandud memuaarid või dokumentalistika. Ja kui sa siin neid raamatuid suhteliselt kiitsid, siis peaks ehk midagi nendest ette võtma... (Kui mu ilukirjandus läbi saab, üks on pooleli).

 
At November 23, 2008 at 9:49 AM , Blogger iibis said...

See žanride määratlemine on jah selline juti vedamise küsimus. No nt "Mineviku Helis" on nimesid formaalselt muudetud, siis on vist kindlasti ilukirjandus. Mina mittefiloloogina jutitõmbaja ametile ei pretendeeri kah. Aga praegu lihtsalt haakus nende mõtetega siin.

 
At March 23, 2010 at 8:24 AM , Anonymous Anonymous said...

http://blog.varrak.ee/?p=2636
Ma ei olegi veel lugeda jõudnud ja nüüd, paistab, on proua Nõlvak lahkunud.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home