Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, maailmakirjandusest

Millest alustada? Kõige-kõigem on minu jaoks ikka (kus see üllatus siis on?) Meister ja Margarita. See raamat tundus juba selles nõuka-aegses, kärbetega väljaandes nii täiuslik. Ja kuulub lemmikute hulka alates sellest ajast, kui teda kooliplikana esmakordselt lugesin kuni tänaseni välja.

Veel vene kirjandusest --üks vaimukamaid raamatuid, mida olen lugenud -- Gogoli Surnud hinged. Ma ei tea, kas peale selle hallikaanelise sarjaväljaande eesti keeles uuemat trükki leidub. Igal juhul nauding esimesest viimase leheküljeni garanteeritud! Tolstoi näiteks (Lev siis) on minu jaoks esmajoones just huumorivaene ning seetõttu teda siin kiita ei võta.

Klassikalises inglise kirjanduses on minu lemmikuteks Austin ja Thackeray. Aga kui näiteks selles sajaraamatulises nimekirjas oli Austini tipuks pakutud lisaks Uhkusele ja eelarvamusele (mille üle vist tõesti vaielda ei maksa) Emmat, siis mina eelistaksin hoopis Mõistust ja tundeid või Mansfield Parki. Austini juures võluvad mind filigraansed (ja sealjuures dünaamilised) karakterid ning võrratu dialoog. Viimast, muide, olevat Rowling just Austinilt õppinud. Ka Thackeray Edevuse laat võlub just oma ajatute karakterite ning peene huumoriga. Seda raamatut lugesin ma esimest korda 11-aastaselt. Inglise kirjandusest meeldib mulle veel Dickens, olen David Copperfieldi lugenud kaks korda haige olles -- mõjub väga tervendavalt!

Ameeriklasi, no näiteks Henry Miller, Kerouac, Doctorow -- Salingerist (ja eriti tema Frannyst ja Zooeyst) -- rääkimata, lugesin pigem sellises +/- 20 vanuses. Tol hetkel meeldis, aga hiljem pole tundnud erilist tungi midagi üle lugeda. Sama on Tuulest viiduga -- see on üks väheseid stiilipuhtaid naistekaid, mida ma üleüldse lugenud olen, aga seda ka just vastavas vanuses.

Marquezi Sada aastat üksildust ja Armastus koolera ajal on loetud. Rohkem kui kord -- ning ülelugemine pole samuti välistatud. Samas on need sellised mingis kindlas meeleolus ja kindlasti rahus nautimise asjad. Hetkel pole vist ei vajalikku meeleolu -- ega ka mitte nautimisrahu.

Ja veel -- ilmselt näitab see minu mõningast ebaküpsust -- aga mulle on veel meeldinud selline au-on-kallim-elust-kirjandus. Lapsena musketäride lood, nüüd siis Harry Potter (lastele ettelugemine annab hea ettekäände viimast uuesti nautida). Mõlemad ju sellised mission impossible lood. Kus ülistatakse sõprust, ustavust ja tehakse seda nii, et see on huvitav sadu lehekülgi järjest -- ning kahju hakkab, kui otsa saab.*

Muidugi võiks veel mõnda nime nimetatada --Evelyn Waugh näiteks -- või Robertson Davies -- (no ega ma siis nüüd nii vähe kah lugenud pole!) -- ja kindlasti on mõni ka ununenud.

Aga lõpuks. Üks kahtlemata maailmakirjanudsse kuuluv tekst, mis mulle ikka ja jälle meenub (ega ilmaasjata siis ei lasta koolis õpilastel selliseid pähe õppida!) -- olgu siinkohal ära toodud. Shakespeare meeldib mulle muidu ka väga.

William Shakespeare - All the world's a stage (from As You Like It 2/7)

All the world's a stage,
And all the men and women merely players:
They have their exits and their entrances;
And one man in his time plays many parts,
His acts being seven ages. At first the infant,
Mewling and puking in the nurse's arms.
And then the whining school-boy, with his satchel
And shining morning face, creeping like snail
Unwillingly to school. And then the lover,
Sighing like furnace, with a woeful ballad
Made to his mistress' eyebrow. Then a soldier,
Full of strange oaths and bearded like the pard,
Jealous in honour, sudden and quick in quarrel,
Seeking the bubble reputation
Even in the cannon's mouth. And then the justice,
In fair round belly with good capon lined,
With eyes severe and beard of formal cut,
Full of wise saws and modern instances;
And so he plays his part. The sixth age shifts
Into the lean and slipper'd pantaloon,
With spectacles on nose and pouch on side,
His youthful hose, well saved, a world too wide
For his shrunk shank; and his big manly voice,
Turning again toward childish treble, pipes
And whistles in his sound. Last scene of all,
That ends this strange eventful history,
Is second childishness and mere oblivion,
Sans teeth, sans eyes, sans taste, sans everything.

---
*Ma ise kah arenen lugedes (moraalselt, khm) -- lapsena oli minu lemmikmusketäriks Aramis (no oli ju huvitav mees?!) -- siis nüüd elan ikka oma lastega koos griffindoorlusele kaasa.