Koduperenaise lugemisvarast. Formaadivabalt, krimidest

Krimi kui žanr paneb muidugi ontlikult vaimse inimese kulmu imestavalt kerkima. Ja sa loedki sellist kraami?

Loengi. Lapsest saadik, muuseas. Kui ma alustasin täiskasvanute raamatute lugemist (olles kolmanda klassi lõpetanud ja 10 aastat vana) lugesingi enam-vähem vaheldumisi Suuri Sõnameistreid ja Mirabiliat. Hiljem, teismeeas, kui teiste arvamus igast liigutusest (ja võimalikust maitsevääratusest) kohutavalt tähtis, jäi see soiku ning tuli uuest pävakorrale ülikooli ajal, eriti suviti.

Muidugi ei loe ma kõiki krimisid. Suurim lemmik on Håkan Nesser. Tema raamatud on koduski kenasti olemas. Ja nagu parimad raamatud üldse, tekitavad needki (krimi kohta ebatavalise) vajaduse üle lugeda. Ja mõelda: õigusest ja õiglusest, elust ja surmast, armastusest ja selle puudumisest. Tõlkinud on need Beekman, nii et ses suhtes pole ka midagi nuriseda. Isiklikuks lemmikuks Borkamanni punkt. Eeskujulikult verine ja väga hea.

Klassikalistest asjadest meeldib Conan Doyle (no kuis siis muidu), Wilkie Collins ja Stout. Ühesõnaga kombinatsioon teravmeelsus + huumor. Selline mõnus eskapism.

Veel loen hääl meelel inglise daame, Elizabeth George'i (kes faktiliselt muidugi inglanna polegi, olemuselt aga sellena vältimatult määratletav) ja Ruth Rendell'i. Mõlemad võrratud olustikumeistrid. Rendell eriti. Rendelli tipp on minu jaoks Asta päevaraamat, ilmunud küll eesti keeli teise nime (Barbara Vine) all.

Mis aga ei meeldi? Kummalisel kombel ei meeldi näiteks Akunin (ehkki nii ajaloolase ja krimisõbrana peaks ju...) Ei oskagi seletada. Kahte raamatut olen proovinud lugeda -- aga no tõesti, ei saa ju end sundida krimit lugema seepärast, et kõik ütlevad (ka need, kes muidu žanrisse eelarvamustega suhtuvad), et väga hea. Venelastest Marininat näiteks loen, aga koju vist ei ostaks kunagi (sarja kujundus on juba täiesti õudne). Veel ei meeldi Granger, keda Varrak viimasel ajal üllitab. Kevadel lugesin, raamat kadus kuhugi asjade alla ära ning tundsin, et mind isegi ei huvita, kuidas see lugu lõppeb. Mitmed Mirabilias ilmunud skandinaavlased (Karin Fossum, Henning Mankell) on jätnud külmaks.

Aga kui ma endalt küsin, miks ma neid krimisid üleüldse loen -- päriselus pole ma kuigi verejanuline inime, siis jah, ega ei oskagi ütelda. Selline omalaadne ristsõnalahendamise efekt -- kuigi ristsõnandus mind lahendamise tasandil ei paelu (sudokud küll). See-eest ei armasta ma jälle naistekaid -- nii et minu kirjanduslik maitse pole ehk veel päris lootusetult hukas.

Võiksin end muidugi kaitsta teadmisega, et krimi-austajate hulka on kuulunud ka näiteks Ristikivi ja Waltari (viimane on neid ka kirjutanud), kuid tegelikult on ainus õigustus ju ikkagi see, et mulle lihtsalt meeldivad krimid.