iibise pesast

Friday, April 17, 2009

Kadunud ja unustatud asjade atlas

Selleks et pääseda Ravenclaw' puhketuppa, tuli professor McConagallil mäletatavasti vastata küsimusele kadunud asjade saatusest.

Nad lähevad olematusse, see tähendab kõigesse.

Kena arutlus, tõepoolest. Sel nädalal on meie majapidamises kadunud: üks jagrattakiiver (leitud üles allakirjutanu poolt), kõik Lõvipoisi harilikud pliiatsid (asendatud uue kolmese pakiga allakirjutanu poolt), Lõvipoisi pliiatsiteritaja (asendatud uuega... ei-tea-küll-kelle poolt?), Lõvipoisi korvpall (leitud üles omaniku poolt), Lõvipoisi kingalusikas (korvpallitossude jalgapanemiseks ostetud, siiani leidmata), kaks uhiuue rattaluku viiest võtmest (siiani leidmata).

Lisaks unustas Kõrreke kooli ujulasse koti dušigeeliga - karm ema saatis ebaõiglusest puhiseva piiga koheselt sellele rattaga järele - nii et see ei tule vist päriselt arvesse.

Täna hommikul helistas rattaga kooli sõitnud Lõvipoiss, nutt kurgus, kooli juurest ja teatas, et oli unustanud rattaluku esikusse. Õnneks läks Kõrreke teiseks tunniks ning lukustas venna ratta tagavaravõtmega.

Labels:

3 Comments:

At April 22, 2009 at 9:06 AM , Blogger luize said...

Lapsed unustavad nii hämmastavalt, et vahel peab tõesti maha istuma ning järele mõtlema, KUIDAS on võimalik seda teha. Mul on ka vist lausa üles kirjutatud, kuhu tüdruk ja mida unustanud on. Parim vist on jope unustamine sünnipäevapeole. Novembrikuus.

Aga siis maksab alati lugeda Siimu ja Londiste seiklustest Kadunud Asjade Hulgas. Et kuidas tegelikult on kõik täitsa lõbus.

 
At April 22, 2009 at 9:24 AM , Blogger iibis said...

Meil on vastu panna kummikute unustamine sünnipäevapeole möödunud kevadel. Kust me nad kätte saime. Ning seejärel suutis mu laps need jäljetult ära kaotada. Tähendab, ilmselt mitte just jalast, aga kui suve lõpus vihmaste ilmadega neid tarvis läks, siis neid lihtsalt polnud.

Aga lõbus on see vist rohkem tagantjärele või teiste lugusid kuulates (viimased mõjuvad ka mõnevõrra rahustavalt... et teistel ikka ka juhtub).

Ja veel: kui m läksin septembri algul, kui kool polnud kestnud veel nädalat ka mitte, kooli garderoobitädi käest poja võimlemispükse küsima, anti mulle otsimiseks kätte seitse kilekotitäit asju. Poole nädala saak.

 
At April 22, 2009 at 4:12 PM , Blogger triinu said...

käisin eile tütrekese koolikontserdil, kus tal oli au esineda 1.klassi kooris ühe koorilauluga ning plaksutada takti poiste ansambli esinemisele. terve garderoobi sein oli täis riputatud kaotatud riideesemeid ning muud (nt helkurid). riided olid riidepuudel! nagu garderoobi-tädi usaldas, on see suurim võimalus, et kontserdile tulnud lapsevanem tunneb ära kaotatud varanduse. kusjuures ta peatas mööduvaid lapsi ning teatas: "mulle tundub, et sinul oli selline kampsun!". lastest ei võtnud keegi midagi omaks.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home