iibise pesast

Wednesday, April 1, 2009

Seitse



Esimene. Kui sa ei oleks meie ema, oleksid sa lihtsalt üks tädi, ütles tütar Kõrreke kunagi. Õnneks ma siiski pole lihtsalt üks tädi.

Teine.
Ma kardan kõrgust ja suuri kiirusi. Isegi Auras pukilt vette hüpates on hirm. (Pane siis silmad kinni, õpetab mu tark tütar.)

Kolmas. Ma olen kohvisõltlane. Kuus-seitse-kaheksa tassi on igapäevane norm. Lemmikuks on piparmündine cappuccino.

Neljas. Mina olen see dinosaurus Meeli sealt Lotte Lõunamaareisi-filmist, kes on igasuguste uuenduste vastane. Kui mul on mingi plaan tehtud ja mõtted seatud, siis olen ma tohutult häiritud uutest arvessetulevatest asjaoludest.

Vahetult enne ARKi eksamit võtsin veel viimase sõidutunni. Ja kui siis õpetaja tahtis näiata käsipiduriga mäkketõusu (kelleltki olevat ARKis nõutud), siis ma tundsin, kuidas ma lähen täiesti blokki. Imetlen paindlikke ja kiirelt kohanevaid inimesi.

Viies. Mõningail juhtudel tekib mul mingi kummaline tunne, mida võiks nimetada jalgade klaustrofoobia. Ma ei talu tegelust spordialadega, mille juures tuleb jalad kindalt kängitseda. Uisutamine või mäesuusatamine näiteks. (Võib olla olin ma mõnes eelmises elus seotud jalgadega hiinlanna? Igal juhul tunnetan hingesugulust Kingpoolega.)

Kuues. Mida vanemaks ma saan, seda vähem armastan ma raamatuid, mis on surmtõsised ja igavad. Raamat peab olema põnev, lõbus ja teravmeelne. Dostojevskit lugesin kooliajal, nüüd hindan Austenit, Conan Doyle'i, Rendelli. Lasteraamatuid naudin samuti täiega. Selleks tegevuseks on õnneks ettekääne olemas (vt esimene punkt). Krossi olen küll nautinud teismelise-east alates ja teen seda endiselt. (Raamatulugemist armastan ma rohkem kui koduseid töid. Nagu mu tütargi. Aga me üldiselt võtame end siiski kokku. Enamasti.)

Seitsmes. Ma olen väga hajameelne. Ühtaegu tunnen pidevat vajadust kontrollida -- kas uks sai lukku? kas võti on kaasas? kas rahakott sai teise kotti ümber tõstetud? -- ja võin sellegipoolest unustada...


Meemi sain Triinult, edasi seekord ei anna. Aga kui kellelgi soovi endast kõnelda, siis võite end lugeda palutuks.

Pilt Astanasse plaanitud tornidest pärit siit. Minu vanem poeg oli igal juhul vaimustuses. Ei tea, kui kaugele nendega jõutud on?

Labels:

0 Comments:

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home