Vett ja leiba külalisele!
Lõvipoiss kutsus täna peale kooli oma sõbra külla. Tore. Minul oli pliidil valmis juustusupp seente ja krutoonidega.
Sõber vaatas toitu.
Ma ei taha süüa! Mul ei ole kõht tühi.
Kas sa tahaksid ehk midagi muud? Võileiba näiteks.
Ei.
Viimaks jääb sõbrapoisi pilk siiski pidama krutoonikausil.
Neid võib olla.
Noh, ma ehk siis lihtsalt röstin sulle saia?
Jah.
Kas sa midagi peale ka soovid. Määrdejuustu? Pasteeti?
Ei.
Moosi siis?
Ei. Võid.
Õnneks sobis ka margariin.
Aga juua? Vett? Piima?
Piima.
Noh, hea seegi. (Kusjuures, oma laste puhul ma muidugi sellist ehk-sa-siis-soovid-vähemalt-seda-teist-kolmandat võimalust ei praktiseeri. Kui ei taha, ei taha.)
Jäätist pärast siiski söödi.
Aga kui laps tuleb külast ja teatab, et süüa anti vett ja leiba, siis ei maksa järeldada, et
a) nad on vist ikka väga vaesed või
b) nad on väga kitsid.
Labels: seest siiruviiruline
posted by iibis @ 5:37 PM
3 Comments:
Mu lapsel oli ka see aeg. Käib sünnipäeval - tort, grill, miskõikveel - ja sööb ainult musta leiba.
tegin oma lapse lasteaia viimases rühmas toimunud sünnipäeval talvematka ning pärast sõime suppi. tavalist - kana ja makaronidega. rekord - u 10st lapsest ainult üks ei söönud! sellele eelneval aastal käisime apollo raamatumajas jututunnil, pärast mida sai iga laps ise koogi valida! väga äge! nad olid lausa vaimustuses ning kõik söödi ära! nii on täna selle söömisega. millegipärast arvan, et ka see toidu valimine ja sellest loobumine on mingi ärrituse ja stressi, kiiruse ja kiirustamise näitaja. muidugi - alati on olnud toidu-valijaid lapsi, lihtsalt praegu hakkab see väga silma (võib-olla polnud varem võimalik nii palju valida!)
Anton poleks näiteks võid tahtnudki.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home