iibise pesast

Tuesday, October 13, 2009

Mis juhtub, kui näed unes tiigrit?


Ööl vastu eilset oli Väikevend näinud unes tiigrit. Too tulnud öösel meie aeda ja pikutanud õunapuu all. Hommikul läinud kenasti loomaaeda tagasi.

Ja täna see päev lõpuks koitiski. Nohust polnud seekord järel ka mitte märga plekki. Nii õnnestus juba kolmandal katsel pääseda adenoidioperatsioonile. Aga eks me nägime seekord vaeva kah, nädal aega lasteiast kodus ja Mamma hoida. Eelmisel õhtul oli elevus vallanud ka õde-venda. Kõrrekesega sai meenutatud tema enda operatsiooni. Lõvipoiss käitus nagu suured vennad muiste* ning seletas itsitades, et Väikevennal lõigatakse kõht lõhki ja pannakse kivid sisse. Nii et viimane pomises mõtlikult: kaevu juurde ma siis ei lähe!

Kaasa võtsime hiire ning Puhhi ajakirja vahelt saadud taskulambi. Viimane on meil praegu Püha Reliikvia staatuses, millest ei saa lahkuda ka mitte WCs ja magades.

Haiglas uuriti kõrvu, pandi käele geeli ja anti selgapanemiseks karudega pidžaama. Viimane asjaolu põhjustas suurt arusaamatust. Ja mõningast tõrkumist. Vastupanu sai murtud vaid lubadusega, et kui pidžaama seljas, siis ma teen pilti ja saadan selle päkapikkudele ja issile. Mu pilk jäi pidama pidžaama küljes olevale kirjale, kuna esimese hooga lugesin riidetüki olevat märgistatud sildiga mõrvaosakond.

Kanüülipaigaldamine oli vist ainus hetk, kui minu pesamuna end mustermudilasena näitas, taskulamp kõvasti pihku pigistatud. Operatsioonisaalis aitasin tugiisikuna maski puhuda - noh, umbes nagu sünnitajaga hingates või nii - ning juba ta vajuski raskesse tehisunne. Samas seisundis sain pojakese ka tagasi. Õnnis uni ei kestnud aga kaua.

See mis järgnes, oli ootamatu. Et narkoosisist toibumine ei ole alati rahulik, olin ma muidugi kuulnud, kuid mitte näinud. Asja tegi hullemaks oma võsukest operatsioonilt ootav tädi kõrvaltvoodi ääres, kes tundis vajadust tulla sahmima ja õpetama. Meenus hiljuti loetud Hundi ulu kahetsus, kui raske on leida Eestis inimesi, kes oskaksid väärikalt ja elegantselt teisi teadagi kuhu saata. Mina kah ei oska. Kui sa oled lisaks vihjamisele ka otse öelnud, et ma arvan, et ma saan ta ise ilma võõrasteta paremini maha rahustada ja seepeale sirutab proua minu poja poole käed ja küsib huuli torutades, kas too mitte tädile opsile ei taha, olin ma tõesti võimetu. Kahju tõesti, et ei osanud tädi ennast opsile saata! Õnneks tuli appi tuttav anestesioloog ning olukord normaliseerus sedavõrd, et meid lubati ära palatisse.**

Seal jäi Väikevend vaatama telekast tulnud Puhhi multikat, nuuksus veel natuke ning jäi magama. Üles ärgates oli minu poeg tagasi. Küsis taskulambi järele. Sõi ära Regati jäätise (nähes seejuures välja nagu tervislikku vahepala nautiv vampiir, sest suu ümbrus ja põsed olid kaetud verega), lasi ette lugeda traktoriraamatu, küsis juua.

Koju lasti meid juba veidi peale keskpäeva. Voodisse minna Väikevend ei tahtnud. Küll aga sõi ära suure vaniljepudingu. Seejärel nõutas tükikese lavašši juustuga. Vaatas filmi Mütsike ja salakaubavedajad. Sõi koos koolist tulnud õe-vennaga makarone singiga. Istus mu süles ja vaatas mõnuga nii pilte oma haiglasolemisest kui ka varisemakippuvast Solarisest. Ise meenutas seejuures rahuloelvalt, et meil läks viimati kinos ainult kommipakk kaduma, aga selle leidsime kah pärast istme vahelt üles. (Nii et vedamine - vähemalt lae kaelakukkumisega võrreldes, eks ole?) Seejärel sõi ta koos vennaga jäätist. Vaatas lastesaateid. Sõi ära suure võileiva munaga ja jõi kirsimahla.

Praegu magab mu pesamuna ülakorrusel. Käisin pisut aega tagasi ja kustutasin ta pihus taskulambi.

*Täpselt nagu Fred ja George Weasley, kes väitsid Ronile, et sõõlamine seisneb võitlemises trolliga.
** Tegelikult pidas mu poeg au sees lihtsalt peretraditsioone. Ka minul on lõigatud ära adenoid 30+n aastat tagasi. Ilma narkoosi või tuimestuseta, nagu tookord kombeks. Mamma pidanud seejuures tundma piinlikkust, kuna arst olevat talle pärast öelnud, et ta on näinud palju lapsi, aga nii kõvasti kisavat varem mitte.

Labels:

5 Comments:

At October 14, 2009 at 8:52 AM , Blogger ritsik said...

Oh, vaprad teie!
Lapsed taastuvad tegelikult üllatavalt kiiresti, nad ei oska täiskasvanute kombel end haletseda ega haigemaks mõelda kui nad tegelikult on.

 
At October 14, 2009 at 9:07 AM , Anonymous Paula said...

Hea Iibis!
Olete pesamunaga mõlemad vapradm ja tublid. Ära võta mingeid võõraid mutte oma mureks. Äkki Sa näed liiga leebe välja, et kõik julgevad Sind õpetama tulla? (Nagu ka siinkõneleja)Proovi peegli ees kurja pilku tegema õppida. :) Võid ühe mulle läkitada õiendamise eest!
Vaevalt see Sind lohutab, aga minu poja karjus ja rabeles pärast lõikust hüsteeriliselt mitu tundi. Narkoos on vahest selline veider asi.

 
At October 14, 2009 at 10:17 AM , Blogger Red Whortleberry said...

Minul on ka lõigatud. Kaks korda. Esimest korda viieastaselt, ja sellest ei mäleta ma palju rohkem kui arstitädi nahkset ja verist põlle. Teist korda mõned aastat hiljem mäletan ma miskipärast üliselgelt algusest lõpuni. Täpselt nii, et mida me kodus sõime, kuidas me polikliinikusse läksime, kuidas mul käed tooli külge kinni seoti, siis vast ikka mingit tuimestavat asja ka kurku lasti ning adenoidid välja lõigati. Seda loperguse kujuga plekkkaussi, mis verest yle ajas mäletan. Ja valu mäletan ka tapva selgusega, ja seda, et ma olin ülivapper ega nutnud mitte kõigevähemadki, pikutasin tunnikese ja siis oligi kojuminek...

Paranemist:)))

 
At October 14, 2009 at 11:23 AM , Blogger luize said...

Narkoosist toibumine võib olla erinev ka. Kui mu tüdrukul adenoidid eemaldati, oli ta ärgates erakordselt pahur ja ei soovinud midagi süüa, terve päeva ei söönud. EI karjunud õnneks, aga silmanähtavalt pahane oli küll.
Mitu aastat hiljem võeti kurgumandlid ja sellest lõikusest ärgates oli ta erakordselt heatujuline. Üritas suhelda, lehvitas kõigile ja naeratas verise suuga. Valu tulles läks lõbusus muidugi üle. Aga samas lõikussatsis oli üks väike ja kõhn tüdruk, kes andis tervele kiirabibrigaadile korralikult tööd, kolme õde peaaegu läbi pekstes.
Ma kahtlustan, et mina ise olin mõlemal korral palju ebamugavam inimene kui mu tütar. Esimesel korral ma pabistasin palju hullemalt ja poetasin nurga taga pisara, teist korda aga itsitasin täiesti sobimatult.

Enivei, paha on möödas ja laps on sul tubli. Jõudu taastumisel.

 
At October 14, 2009 at 10:20 PM , Blogger iibis said...

Tea, kas tänu headele soovidele, kuid paranemine edeneb tõesti jõudsalt.

Kuna Kõrrekesel oli siiamaani meeles, kuidas tema (samuti kolmesena) oli saanud peale oppi väikenukk Iti, siis tõin täna kingituse ka seekordsele vastopereeritule. Nüüd käib ta, väike arstikohver näpus, ringi ning käsutab kõiki pereliikmeid küll püsti ja pikali, tehakse rohkelt süste, antakse peoga tablette sisse ning topitakse kraadiklaasi kraevahele. Diagnooside täpsustamsel leiab kasutust ka Püha Taskulamp.

Tuju on hea, kuigi jah, tänu eilsele viibimisele mõrvaosakonnas tuleb endiselt aeg-ajalt verd nuusata.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home