Kõrrekesega lõunas

Väike reis organiseeriti minu töökoha poolt ning kuna kohti jäi üle, sain ka Kõrrekese kaasa võtta. Tegelikult kipubki mitmelapselistes kooslustes seda lapsega kahekesioleku-aega nappima. Eriti, kui laps on üldiselt kohusetundlik, õpib ise ja huviringidki asuvad jalutuskäigu ja paari bussipeatuse kaugusel.

Nii et ehk oli oma võlu juba selleski, kui saatsime vennased eelmisel õhtul Mamma juurde ning tegelesime ise pakkimisega.



Väljasõit oli varajane ning kohale jõudes võttis meid keset keskaegseid maju vastu proua Läti Eesti Seltsist. Proua oli sätitud soengu ja meigiga ning ülimalt agar. Linnaekskursioon algas viiviamatult peale bussist väljumist.* Linn oli kaunis, vanimad majad ju suisa Alberti aegadest. (Mille ees, nagu pildilt näha, toimub turistidele ette nähtud matrjoškade müük.)

Noh, siis veel jõuluturg, Läti Eesti Selts, Lido ning šoppamistunnid. Ei, iseenesest oli kõik vahva. Jõuluturult ostsime poistele autokujulised piparkoogid, Lidost lisaks lõunasöögile kassikujulisi valgeid šokolaade ja kuulasime jõuluvanade pasunakoori. Uisuplatsi avastasime paraku siis, kui uisutamiseks enam aega ei jagunud.

Pildil üks Läti Eesti Seltsi raamaturiiuleist.



Kui kogu seltskond sõidutati suurde kaubanduskesusesse, otsisime meie Kõrrekesega ülimas üksmeeles üles mõnusaima kohviku, tellisime Lattet ja limonaadi ning võtsime kotist raamatud välja. Kõrreke sellise ja mina jälle sellise. Olime tol hetkel eluga ülimalt rahul.



Päeva tipphetkeks jäi Eesti Seltsi proua poolt organiseeritud kontserdikülastus. Pileti hind oli üks latt ning proua lubas kohad reserveerida. Kohale jõudes selgus, et meie kollektiiv koos kaaslastega moodustas publikumist tubli poole, nii et koori menu oli ilmselt enneolematu. Esimeses osas loeti ette lätikeelset evangeeliumi ja lauldi vastava sisuga laule. Kontsert pidi algselt kestma tunni, kuid tea, kas publikuhuvist või muudest jõududest tingituna tuli ette kandele ka teise tunni jagu laule. Sedakorda siis rahvalikus stiilis. Triibuseelikud ja patsid, laul ja tants.




Koju sõitsime pimedas. Kõrreke õnnestus vähemalt nii palju üles äratada,et ta suutis end ise riidesse panna ning bussist välja tulla. (Ehkki ta oli seetõttu minu peale mõnevõrra pahane).

Reis oli tore - kuigi ma vist ikka võinuks omale selle plaadi ära osta...

*Proua imestus oli suur, kui küsisin tualettruumi kohta - noh, umbes nagu oleksin palunud visiiti linnapea juurde või midagi. Meid Kõrrekesega juhatatigi siis hämmeldunult ja pisut tõrksaltki otse raekotta. Seal teisel korrusel pidada üks tualett leiduma. (Leidus küll.)