iibise pesast

Saturday, April 17, 2010

Vanasti ja nüüd

Aja liikumine on mulle ikka ja jälle arusaadavalt kohale jõudnud enda ja oma laste lapsepõlve võrreldes.

Räägin näiteks lastele, et kui ma koolis käisin (õhtupooleses vahetuses), siis lõppesid tunnid mõnikord nii hilja, et ma ei näinud isegi lastesaadet. Nad ei saa sellest aru. Noh, sellest küll, et tunnid lõppesid hilja, aga lastesaateid tuleb ju peaaegu alati mõnel kanalilt - või siis vaatad lihtsalt filmi. Siis oligi üks lastesaade!

(Samas mäletavad suuremad lapsed ka seda aega, kui film tähendas õhukese plaadi asemel magnetlinti. Seda enam, et filmikarbid on praegu Mamma juures, kus neid vaadatagi saab.)

Kui ma laps olin, sõitsin jalgrattaga kas niisama kodu juures, mõnikord poes (poekott rippus pärast lenksu küljes) või siis suviti - juba pisut vanemana - käisime ka sõbrannadega ujumas. Kas Eerika järves - mida on mu meelest ajast aega saatnud kuulujutud küll laipadest, küll nahahaigustest - või koguni Haagel. Praegu pole lapsed küll veel omapäi ujumamineku eas, kuid see-eest ei jõuta ära oodata, millal saab jälle rattaga kooli. Ja kooliesised rattaparklad on paksult täis. Täiskasvanu ratast kui transpordivahendit kasutamas oli vanasti kah küllatki harv nähtus. Ja ma tegelikult ei teagi ainsatki põhjust, miks meie omal ajal rattaga koolis ei käinud. Võib olla mõnes teises koolis käidi?

Ka minu laps olles käis suurem osa klassikaaslastest mõnes huviringis või trennis. Noh, tookord oli põhimõtteliselt kolm varianti - olla ka kunsti-, muusika- või spordikooli laps. (Mina käisin mingitel suhteliselt seletamatutel motiividel esimeses.) Kõik said sinna ise mindud ja enamasti ise ka tuldud. Kui ma käsin koolis juba hommikupoole ja kunstikool lõppes suhteliselt hilja, tuli Papa autoga vastu, kui sai. Aga see autoga järelkäimine oli pigem erand kui reegel.

Nüüd olen ma rõõmus, et mu lapsed saavad peaaegu ise igal pool käidud. Kesklinna piirkonda trenni ja huvikooli mineku said nad bussiga juba esimeses klassis selgeks. Ja olid omakorda ses suhtes pigem erand kui reegel. Minu jaoks on alati olnud võõrastav vaadata vanemaid, kes istuvad tund aega autos, kuulavad raadiot ja ootavad oma lapsi. Lõvipoisil tuleb küll trennis järel käia, sest need lihtsalt lõppevad tõesti hilja, aga kolm õhtust autosutsu nädalas on pigem mõnus võimalus poisiga tagasiteel segamatult juttu ajada kui tüütu kohustus.

Sama võõrastav on enne teatrisse- või õppekäigule minekut lugeda meilinglistist küsimust: kes saab tulla autodega lapsi viima. Tegemist on teise-kolmanda klassiga ning bussisõitu oleks kolme peatuse jagu.

Mõnikord ma taban end muidugi mõttelt: küllap vanemad pidid siis ikka tohutult muretsema. Mina läksin mõni päev kodust välja vist mingi veerand kaheksa ajal hommikul ning koju laekusin veidi enne üheksat õhtul (kui Papa vastu tuli, siis sai pool tundi varem.) Või ei osatud siis midagi karta? Päevalehtedes vist eriti kriminaalsetel teemadel ei räägitud? Praegu helistan ma ikka töö lõppedes lastele - tean täpselt, kes kuhu läheb, mida sööb ja kuna tuleb.


Muidugi on palju sellist, mis ei muutu. Mäletan, et kunagi algklassides pandi meid ajutiselt poistega istuma parema tunnidistsipliini huvides. Paar päeva tagasi teatas Lõvipoiss, et tema pinginaaber pole enam G, vaid hoopis üks tüdruk. Neli klassi kõige sehkendajamat poissi-tüdrukut oli omavahel istuma pandud.

Labels:

10 Comments:

At April 17, 2010 at 9:29 PM , Anonymous tafkav said...

Ma küll ei tea, kas me oleme samas vanuseklassis, aga mina küll käisin rattaga koolis. Rääkimata sellest, et alates 1. klassist talvehooajal sai jalgsi koju tuldud (3 km ehk üle tunni ikka). Maalapse asi.

Trennis-kunsti/muusikakoolis käimine oli meil ka teistmoodi, üsna vähesed käisid. Mina käisin tantsimas, 9aastaselt alates ja sõitsin selle 10 km linna omapäi. Järel pidi isa käima, sest sel ajal enam õhtul bussi tagasi ei tulnud.

 
At April 18, 2010 at 7:30 AM , Blogger ritsik said...

veel raskem on lastel aru saada, et arvuteid polnudki. MIDA te siis tegite??? küsis poiss ükskord siira hämminguga...
Mul jälle on raske mõista, kuidas sai ilma mobiilita. Või paljud ka üldse telefonita. Ma ikka ka palju muretseks. Või noh, ega lapsed jätavad tihti telefoni koju või unustavad hääletuks ja siis ikka saab vahest närvitseda, kui kell on hilja ja laps puudub.
Autoga üritustele toomise kommet lastel klassis pole olnud. ise bussi astuvad või jala jalutavad. Hea!

 
At April 18, 2010 at 7:32 AM , Blogger Cranberry said...

Lugesin algust ja rääkisin oma lastele, et lastesaade algas kell 7 õhtul (oli vist nii) ja kui see läbi sai - rohkem miskit ei olnud. Imestamist oli palju.

Trenni jalutasin 30 min, ringidesse bussi või trolliga. Hiljem sai trenni sõidetud Õismäelt Piritale (mis edasi-tagasi tegi 1t45min). Auto oli erand.
Mobiiltelefone ei olnud, kodus polnud tavalistki telefoni. Kokku oli lepitud kella-aeg, mil pidi kodus olema.

Elades nüüd linnast väljas, transpordin lapsi trenni, tulevikus hakkavad koolibussiga koolis käima. Õnneks lasteaias õpetajad sõidavad nendega trammi ja bussiga, käivad jala muuseumis.

Õpetajaid mõistan, on oht, et lapsed ei ole harjunud liikluses iseseisvalt liiklema, kuna põhiliselt käiakse autoga ja mõni laps satub ehk esimest korda aktiivsesse liiklusesse ja vastutus on suur.

 
At April 18, 2010 at 9:44 AM , Blogger iibis said...

Vot, ma mõtlengi, et miks ma omal ajal oma kahte ja poolt kilomeetrit kooliteed rattaga ei sõitnud. Ei teagi kohe, miks. Keegi ei sõitnud. Ehkki linnaliiklus oli siis oluliselt vaiksem.

Huvitav, et arvuti puudumine omaenda lastega nii väga jutuks polegi tulnud. Tähendab, nad teavad, et arvutit ei olnud, aga suurt imestamist ma väga ei mäleta. Ehk seetõttu, et suuremate laste igapäevast arvutikasutamist (peamiselt siis mängimist) lükkasin edasi pea koolieani. Noorimaga see muidugi ei õnnestu.

 
At April 18, 2010 at 12:24 PM , Blogger helle said...

A mina mäletan veel aega, kus õppetöö toimus ka laupäeviti.
Vanematel oli see juba puhkepäevaks välja võideldud, aga kool ja ka ülikool töötas 6 päeva nädalas.

 
At April 18, 2010 at 2:08 PM , Blogger epp said...

Minul näiteks tekkis eile selline küsimus, et mida tegi vanasti inimene, selline kalavalmistamisvõõras, kellele ootamatult toodi koju paarikilone haug? Selge, et ei vaadanud internetist, mida teha, nagu tegin mina. Ja kui kokaraamatuid ka polnud? Ega ema, kellele helistada? Või telefoni, millega emale helistada?
*
A meil ka ei olnud telefoni. Ka siis veel mitte, kui ma keskkoolis käisin ja teises linnas elasin (seal, tõsi, telefoniga korteris). Minu ema vantsis igal õhtul raudteejaama, et mulle automaadist helistada. Dialoog napisõnalise teismelisega oli õhtust õhtusse ühesugune:
- "No tere!"
- "Jah."
- "No kuidas läheb siis?"
- "Hästi."
- "No mis siis uudist on?"
- "Midagi."
- "Nojah. Ole siis tubli."
- "Jah."
Siis jalutas ema koju tagasi ...

 
At April 18, 2010 at 7:49 PM , Blogger iibis said...

Sjgelle, mina käisin samuti esimeses klassis laupäeviti koolis. Minu mäletamist mööda oli meil kaks tundi: tööõpetus ja kehaline kasvatus.

Epp, ma arvan, et kalaga sai selle võrra paremini hakkama, mida vähem oli poodides valmistoite. Aga mu meelest kokaraamatuid oli vist ikka küll kodudes olemas? Selliseid, kus esimestel lehekülgedel olid pildid sellest, missugune näeb välja köögikittel ja missugune juustunuga, kuidas katta laud nääriks või oktoobripühadeks - kindlasti kusagil jõuti ka paarikiose kalani, mis sulle ootamatult ukse taha tuuakse.

Siis pidid ikka kõigeks valmis olema, et toit lauale saaks. Minu ema kui harrastusjahimehe kaasa pidi toime tulema küll armee partide, küll poole kuldiga. Kõik aeti kenasti purki.

A teinekord, kui ema helistab, küsi järele.

 
At April 19, 2010 at 9:08 AM , Blogger Sehkendaja said...

Meil lõppesid tunnid 19:40 ja vanapoole minnes ma jõudsin napilt lastesaate ajaks koju (algas kell 8, 8:30 algas AK ja 9 Vremja).

Aga telefoni ei olnud tõesti kõigil. Kui puudusid, siis olid ainult teatud inimesed, kellelt sai "õppimist küsida."

 
At April 19, 2010 at 9:20 AM , Blogger luize said...

Isegi mina käisin laupäeval koolis ja mu meelest koguni kolmanda klassini. Kaua see laupäevkoolis oli muidu? Mul oli see asi, et muusikakoolis käisin ka ja selle tõttu pidin vist laupäevase koolipäeva vahele jätma või midagi seal oli...
Aga rattaga kooliskäimise kommet ei olnud mul küll, no kool oli lähedal ka ja kussa seal jätad selle ratta. Pold ju kinnitada kuhugi ja niisama puu najale ei usaldanud ikka. Aga kui talvel olid suusatunnid siis läksime küll suuskadega.
Mina enda lapse pealt avastasin ükspäev hirmuga, et ehkki ta esimesest klassist seikles muusikakooli ise bussiga (sest muidu poleks saanud kuidagi), siis palju suuremana ei ole tal aimugi liikluseeskirjadest ning seetõttu ta ei saa linnas rattaga sõita. Rääkimata sellest, et tal peaks luba olema selleks. Vat siis sulle iseseisev laps. Jääb veel auto alla.

 
At April 19, 2010 at 9:58 AM , Blogger iibis said...

Luize, meil läks liikluseeskirjade suhtes vist hästi, kuna ma ise käisin laste iseseisva ratturitee alguses autokoolis. Vähemalt teoreetiliselt teavad, kummal pool sõita, tunnevad märke stiilis "anna teed!" ja "ühesuunaline liiklus" ja muud sellist. (Praktika osas pole ma väga kindel.)

Linnas oleme senini ikka koos sõitnud, kuigi tegelikult võiks suurem vast muusikakooli juba rattagagi käima hakata.

Aga lastesaade pidi vist jah kell kaheksa algama, sest ma mäletan ka, et kui 19.40 tunnid lõppesid, siis jõudsin "Kõige Suuremaks Sõbraks" koju ainult siis, kui Papa vastu tuli.

 

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home