Keha ja kultuur

Kui käisin koolis, siis olid vähemalt meie klassis kahte sorti tüdrukud. Ühed, kes käisid trennis ja teised, kes lugesid raamatuid. (Kusjuures, poiste juures sellist absoluutset jaotust ei mäleta. Eks see ole selline ürgmehelik värk -- kui ikka jooksed kiiremini ja hüppad kaugemale kui teised isased karjas, oled nii emaste kui isaste seas tehtud mees.) Mina olin kindlalt see teine. See, kes luges.

Kehalisest kasvatusest mäletan suurt hulka õpetajaid, kes oskasid oma tunnid võrdlemisi ebameeldivaks muuta. Kõige paremini on meeles õpetaja, kes oli sugulashing mister Porknakesega (Cipollinot ju ikka mäletate?). Kui ta lasi joosta ringe ümber kvartali, oli ta alati kindel, et grupp kehakultuurivaenlasi on otsinud endale otseteed ja roninud läbi kusagilt puuriida- ja pinutaguste. Üldse oli tema kreedoks, et kõik ebasportlikud õpilased viilivad. Nii juhtus korra, kui tulime oma naiskonnaga orienteerumisvõistlusel auhinnalisele kohale (jooksime tegelikkuses enda arvates küll ainult teiste järele), et saime süüdistuse kõrvarõngaga kontrollkaardile aukude tegemises.

See, et liikumine on tegelikult fun, jõudis küll oluliselt hiljem kohale. Jalgrattasõit või ujumine näiteks. Tänu ühele tuttavale käin koguni esimest korda elus trennis (ema ja lapse võimelmine -- seisneb selles, et emad võimlevad ja lapsed sehkendavad omavahel kaasavõetud mänguasjadega).

Eile käisin Auras sõbrannadega ujumas, ja see oli ka hästi lahe. Eriti rõõmustav oli see, et basseini juures oleva tabeli järgi lähenen ma mühinal oma soovitatavale kaalule (no ok, 2, 5 on veel jäänud -- aga arvestades Pumpernickliga juurde võetud 25 on see ju köömes). Saunas tulid kõneks igasugu naistejutud. Aga jah, rohkem ikka kehast kui kultuurist, tuleb tõdeda.

Tänu sellele, et mina olin ujumas, tuli Pumpernicklil esmakordselt elus ilma minuta uinuda. Oleme nüüd juba 3 nädalat tissist priid ja meil on omad rituaalid. Pesemisega said isa ja õde kenasti hakkama. Kuigi, pärast tagumikupesu tundis Pumpernickli esteedist isa tarvidust ka ise väike dušš võtta. Pumpernickel oli mõnevõrra umbusklik, kui nägi et ämmät ei ilmugi välja, kuid läks rõõmsamaks, kui veendus, et unejutu lugemisega tuleb ka isa toime. Unelaul (Kõrrekese ja isa ühisesitus) jättis esialgu mõningaid kõhklusi, kuid peale teistkordset esitust jäädi siiski üldjoontes rahule.

Aga selles, et liikumine on nüüd soojade ilmadega jõudnud massidesse -- vähemalt kaasaelamise tasandil -- veendusin eile hommikupoole Sõbra keskuse juures. Üks härrasmees valis endale jalgratast (need on seal kohe seina juurde üles seatud). Kohe kogunes otsekui võluväel salkkond uudishimulikke (kelle enese keha eest hoolitsemine piirdus vist pigemini õllepudelist kosutuse otsimisega). Nad ergutasid rattaostjat tegema proovitiiru ja elasid talle sellejuures ka häälekalt kaasa. Kõigil oli oma arvamus, aga üldjoontes, sain ma aru, kiideti rattavalik siiski heaks.